Theodor Kallifatides – Uus maa minu akna taga (2015)

Tegemist siis nüüdseks aastakümneid Rootsis elava Kreekast pärit autori arutlusega sellest, et kes ta siis õieti on – kreeklane, rootslane, Rootsi kreeklane, sisserännanu, võõras. Kui aastakümneid kirjutada rootsi keeles kümneid raamatuid, kas siis oled täisväärtuslik rootsi autor või ikkagi võõras (võiks omapoolselt edasi küsida, et mis on need õiged teemad, millega kirjutada rahvuskirjandust?). Või mida kogevad need pärismaalased, kes seovad end sisserändajaga, selle kahtlase (kohtlase?) elemendiga. Või millise piirini sisserändanuid ühiskonda sulandatakse, kust algab see piir, kus on edasi vaid pärismaalaste tanner (Kallifatides loendab (lk 45): poliitika, pangad, kaitsejõud, rasketööstus, kõrgem akadeemiline haridus, meedia, kirjandus). Kallifatides osutab ka sellele, kui konstrueeritud on mälestused, kuidas ja kas on võimalik mäletada seda õiget minevikku.

Vast kõige hingeminevam autori arutlus oli see, et kuhu peaks sind maetama, kui sa ei ole siin maal sündinud, milline surnuaed oleks kõige sobivam, kuhu end “siduda”. Muidugi, tegelikult pole raamat mingi nutt ja hala, autor tunneb end Rootsis siiski koduselt. Ja kaks kultuuri on inimesele rikastavam kui ühe kultuuri kogemine. Ja on asju, mis mõjuvad lummavalt kas rootsi või kreeka keeles. Ei tohi vaid kivistuda.

“Pärast kolmekümmend rootsikeelset raamatut olen ma ikkagi viimases kirjandusajaloos pagendatud sisserändajatest kirjanike lahtrisse, kategooriasse, millel on teistsugused kriteeriumid ja väärtused.
Kas ma kannatan selle pärast?
Mitte kuigivõrd, ent see räägib midagi sellest, kui tugev jõud on ettekujutusel inimesest, kes ei ole üks meist. Ma võisin öelda seda, mida tahtsin, samasuguse õigusega nagu õuenarr. Keegi ei olnud kohustatud kuulama, aga kõik võisid meelt lahutada.” (lk 9)

“Inimesel on veel väga palju teadmata, kui ta oma maalt lahkub. Ta ei aimagi, et kannab oma hinges nii paljusid struktuure ja jälgi ja et need sunnivad teda lõpuks sel uuel maal võõras olema ja võõraks jäämagi; ja kui ta enam ei olegi võõral maal võõras, siis on ta muutunud võõraks iseendale, ja siis on ta juba kõikjal võõras.” (lk 54)

sehkendaja
tõnise lugemispäevik
simo77