Raamatu nimilugu on ikka päris
tempokas camp, milles sisalduvad eluhoiakud tunduksid tänases ajas
natuke... seksistlikud või lihtsalt piinlikud. 70ndatel kohtab
sovhoosis töötav insener Rein metsavahi naist Leilit ja armub
noorikusse hullupööra (mees ei mõista, kuidas küll naistevihkaja
metsavaht korraga sellise noore naise sai?). Leiligi pole mehe vastu
päris ükskõikne (Rein on noorem ja kenam kui metsavaht Jaan).
Insener on küll abielus (aga oma naist ei armasta) ja kaks last
(rasestumine sundiski abielluma), kuid see metsavahi noor
elukaaslane, milline vaimustav isend! Tiirutab niikaua (näiteks käib
metsatalu juures piilumas, kui naine on saunas) kuni satuvad
vahekorda ning seepärast saab metsavaht Jaan omakorda pahaseks ning
ähvardab insener Reinu jahipüssist maha lasta (parem vangla kui
üksindus). Insener jätab metsapaari rahule ning kolib perega hoopis
Eesti teise otsa.
20 aastat hiljem. Abiturient Jaanika ja
noor sovhoosiinsener Priit on armunud ja peavad plaani tuleviku ühte
sidumiseks. Aga et lähedaseks saada, peab neiu aasta eest leseks
jäänud ema selle inseneri üle vaatama. Ema Leili avastab, et
insener Priit on kahtlaselt sarnane ta tütrele, ja kui ta kuuleb
noormehe elulugu, selgub, et inseneri isaks on insener Rein, kellega
metsavahi naine 20 aastat tagasi pattu tegi ja mille tulemusena see
Jaanika eostatud sai (metsavaht ei saanudki teada, et esiklaps polnud
tema seemnest). Oh häda! Leili keeldub noori õnnistamist ja lubab
tütrele järgmisel päeval põhjusest rääkida. Kui vaid suudaks
seda teha...
Aga... aga... nagu järgmisel päeval
selgub, on pojale külla tulnud isa Rein, kes omakorda üksikuks
jäänud – peale seda, kui lapsed täisealiseks said ja kodust
lahkusid, oli ta õnnetu abielu otsa leidnud (oma osa selleski, et ta
oli armastanud vaid Leilit). Vanem insener ja metsavahi (endine)
naine kohtuvad, Leili paljastab Jaanika päritolu ning üheskoos
seletatakse lastele inbriidingu probleeme. Lapsed on õnnelikud, et
probleem on lahenenud ja hoopis nende vanemad saavad abielluda.
Tekst on veidi totter ja täis rohkem
või vähem naljakatena mõjuvaid nõukogude aja maaelu klišeesid
(vahet pole, kas 70ndate või 90ndate algus). Aga muidugi, milline
ajatu draama, omal moel suisa antiiktragöödiate mõõtu... kui vaid
poleks kõiksugu napakaid seiku ja lihtkirjanduslikku väljendumist.
„Mul on hoopis parem ettepanek. Meie peainsener läheb paari kuu pärast pensionile. Tule Moostesse peainseneriks. Mina ei taha ka siit kuhugi minna. Kui ma Jaanikaga abielluda ei saa, siis tahaksin temaga vähemalt nagu õde ja vend koos elada. See teadasaamine, et ma Jaanika vend või poolvend olen, lõi mu küll nii pahviks, ja arvan, et Jaanika samuti. Aga mis parata, elu teeb teinekord ootamatuid keerdkäike. Me Jaanikaga hakkasime teineteist tõesti armastama, aga meie vahekord on seni siiski piirdunud vaid mõne hella suudlusega, mitte rohkem. Armastus võib aga meie vahel edasi kesta, nagu õe ja venna armastus.“ („Metshaldjas“, lk 45)
Raamatus on veel lühem lugu „Kas
mees või laps“. Mees ja naine elavad patuelu 90ndate algul, kui
Eestimaal on elu raske. Naisel on mure – ta on teist kuud rase. Et
ta ise on töötu ja ehitajast meessõbral pole just palju tööd,
pole ta kindel, et nad saaksid last üles kasvatada – ja mees võiks
ta maha jätta, sest noori naisi on küllaga („22 on uus taks“)!
Ühesõnaga, kas saada mees või jääda lapsega. Naine otsustab
abordi teha, aga... Nojah, jälle üks naiivdramaatiline pilguheit
inimsuhete probleemidesse keerulisel sotsiaalmajanduslikul ajajärgul.
Aga milline ülev lahendus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar