Lugusid klounist, kes ei tee suurt
vahet töö- ja eraelul, ka kodus ja tänaval tuleb olla eriline, töö
on puhkus, puhkus on töö. Muidugi, see teeb argipäeva üsna
keeruliseks – aga et Korgits on poissmees, saab ta endale lubada
kõiksugu ekstsentrilisust (ja eks kaaskodanikud ka tolereerivad
sellist... klouni). Kui raamatule tõsimeelselt läheneda, jääb
Korgitsast õige tobe tühikargaja mulje, pigem kuuluks ta Huysmansi
dekadentlikku maailma. Kuid eks Kass ongi soovinud luua sellist
eripärast nurgakest, mis justkui võiks eksisteerida meie reaalsuse
äärealadel – kui seda vaid tähele panna. Maailm pole vaid
korrastatud hallus, see tuleb värvilisemaks mõelda. Sest, noh, ei
saa vaid rutiinis elada ja seda kummardada. Aga eks see sõltub
vaatenurgast.
Raamat pole niivõrd tore kui „Pahupidi puhkus“, sest on abstraktsem ja nõuab enam kaasa mõtlemist – ma
ei saa senini aru, kuidas saada herneste istutamisega korrutustabel
selgeks või mis lõbu pakub kõigi koduste asjade üleskirjutamine.
Aga ega ma polegi raamatu sihtgrupiks ja kui oleksin seda lugenud
õigel ajal, küllap oleks siis arvamus teistsugune.
2 kommentaari:
Mulle see raamat omal ajal tohutult meeldis, eriti teravalt jäi mulle meelde tees, et roosa ja roheline värv ei sobi kokku (lilleline tapeet ning nimekiri). Mis kaasajal põhjustab - ütleme otse välja - tugeva kognitiivse dissonantsi :D
nojah, lugesin seda esimest korda... ja see Korgitsa rapsimine jättis kuidagi kaootilise mulje.
Postita kommentaar