See tekst võitis äsja Nebula
lühilugude auhinna, ja jutt on tõepoolest lööv dark fantasy või
horror (või kui nöökida, siis paranormaalne romantika). Raskusi
tekitab see, et... mis olendid siin õieti tegutsevad. Midagi korea
mütoloogiast? Või lesbilised libavampiirid, kes toituvad inimeste
võimsatest (ja negatiivsetest) emotsioonidest? Süskindi „Parfüümi“
laadis üleloomulike võimetega emotsiooninautleja, kes suudab
näiteks keha moondada? Kauge sugulane Rowlingi nende vaimolenditega,
kes/mis inimhinge tühjaks imevad? Lihtsuse mõttes ütleks siis
libavampiir (hiljuti lugesin üht teksti libahelikopterist, seega
libatada annab nii mõndagi).
Lugu leiab aset tänapäevas. New
Yorgis elav neiu otsib Tinderi äpi kaudu endale kohtingukaaslasi, et
siis hambad vms külge lüüa ning kaaslane või kaaslanna räpastest
mõtetest tühjaks imeda (jääb selgusetuks, on see otseselt tappev
või mitte). Mõtted nimelt... hargnevad inimese ümber justkui
gaasilises olekus, ja on neiule nähtavad ning seeläbi
loetavad-kuuldavad. Nii satub neiule ette ärimees, kes plaanib naise
võrgutada ja seejärel sisikonna lahti lõigata (a la Bret Easton
Ellise Batemani tänapäevasem variant). Väga erutav, et just
selline kiremõrvar kätte sattus, neiu omakorda ammutab sobival
hetkel mehest, mis võtta annab. See on ülimalt vägev kogemus, ta
kogeb midagi enneolematut. Peagi selgub, et neiul on ema, kes tegeleb
samasuguse mõtteimemisega ja kes on last õpetanud, et ohvreid tuleb
valida pisikriminaalide hulgast – kes pole inimesi tapnud. Elagu
Tinder, mis viib sobivaid inimesi kokku.
Ja tõepoolest, see tapjaimemine ajab
hamba hullult verele (kogutud emotsioonid on talletatud
klaasanumasse, kus neiu saab neid limpsimiseks võtta), ning neiu
otsib... kuni põrkab kokku... teise endasugusega (üllatus-üllatus,
nad polegi emaga ainsad)! Ja see naine on palju iidsema päritoluga,
kes õpetab, et toituda tuleb ka lõbuks, mitte vaid hädapäraste
vajaduste rahuldamiseks (ehk siis pöörakem tähelepanu loo
pealkirjale). Libavampiir lubab tutvustada neidu ühtlasi teistele
New Yorgi omasugustele... ja see viib kokkupõrkeni põhjustel, mida
ma pole selles kirjelduses puudutanud – nimelt on loo kangelannal
sõbranna, kellele see kogenud libavampiir samuti silma peale heidab.
Jutt on niisiis... omal moel päris
lööv ja tänapäevane ja meelelahutuslik ja õudne. Kõik need
külmkapis või riiulitel ladustatud klaaskolvid, kus ohvritelt
imetud mõtted pulbitsevad ja häälitsevad. Olendid, kellele
naudinguks ameerika psühhode destilleerimine. Kui eelmise aasta
Strahani antoloogias oli samuti üks korealastest tütarde lugu (kus
kah üleloomulikud jõud mängus), siis käesolev tekst on kindlasti
parem kui too. Aga oleneb maitsest ja meeleolust.
Teksti on võimalik netist täismahus
lugeda.
„I spend the evening sweating through my dress, nearly dropping my chopsticks. I can't stop staring at the ugly thoughts, dropping from her lips like swollen beetles. They skitter over the tablecloth toward me, whispering obscenities at odds with Seo-yun's gentle voice, hissing what they'd like to do to me. It takes everything in me not to pluck then and there, to pour into her lap and rip her mind clean.“ (lk 337)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar