Vanamoodsa meeleoluga romaan
staažikatele lugejatele. Lugu siis sellest, kuidas menukate
kriminaalromaanide autor on hea kasvatusega egoist, kes hoolib vaid
oma romaanide kirjutamisest ja kes on harjunud lapsest peale, et teda
poputatakse. Kuigi täiesti eluvõõras (ja egoist) on ta väga
edukas autor (kui romantiline!), kel õnnestub tervelt kahel korral
abielusadamasse põrutada – esimene abielu läks küll mõne
aastaga lörri (naine ei kannatanud kooselu sellise egoistist
lojusega); kuid teine abielu on hulga püsivam, hoolimata sellest, et
mehe kirjutamisvajadus (jälle – autist?) ja lastevihkamine lööb
aastate jooksul naise armastusse parandamatud mõrad. Ja kui majja
ilmub mehe romaanide noor austaja, kes ootamatul kombel saab
lähedaseks selle abielupaariga, hakkab mees üks hetk kahtlustama,
et tema naine ja sellest 15 aastat nooremal kriminaalromaanide
austajal on tekkinud midagi kahtlast... ja ehk naine plaanib teda
raha pärast mõrvata. Oleks siis lahendus nii lihtne!
Nagu öeldud, on tegu vanamoodsaid
väärtusi kandva romaaniga, mis mõnel puhul paneb nalja pärast
juukseid katkuma (last on vaja! Milline romantiline arusaam edukate
autorite elust!), aga tõepoolest, lugejate sihtgrupiks on pigem
vanemapoolsed inimesed. Lember pole kuidagi võrreldav Milvi Lembega,
kelle romaanide lugemine võib esile kutsuda terviserikkeid –
Lemberi stiil on rahulikum, on mitmeid kordusi, pole mingit...
hullumeelsust. Ja noh, teose antikangelasest peategelane on päris
hea leid, sellist egomaniakki romaanides just igapäevaselt ei kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar