Ootamatul kombel leidub seekordses väljaandes etnoõuduse jutt. Lugu paigutub kuhugi muinasaega, mil rohi oli rohelisem ja Argo Moor õnnelikum. Võibolla on tegu muistse Eestiga, võibolla mitte, tekstis jääb see määratlemata. Igal juhul elatakse talviti (sest talved on karmid!) linnustes ja ajaarvamiseks kasutatakse sirvilaudu.
Aga Ätt, tema talve eest pakku ei lähe, tema elab oma majapidamises üksi edasi (noh, kauge eellane Mathura vanamehele) ning on kohanenud talviseks perioodiks (võibolla vanus selline, et enam ei sobi noortega koos linnuses kükitada). Ätil juhtub nii, et õhtuste toimingute käigus lõikab endale sõrme. Ja kui veri valla, siis see tähendab… et vaimudel on nüüd ligipääs kaitstud tarre. Ätt arvab, et saunas end puhtaks pestes õnnestub vaime ninapidi vedada, aga võta näpust, kibekülmas saunas alasti pesemistoimingute ajal on korraga… ruumi sisenenud koll, kes peale mõningast vägivallatsemist avaldab soovi Äti ärajäramiseks. Kui vaid vanamees poleks selline kuivetu külmunud näss - seega annab koletu koll mõista, et Ätt võiks sauna kütte panna. Ätil nüüd kitsas käes… ja ta pakub endasöömiseks hoopis teise võimaluse ehk minna soojade tareseinte vahele. Koll jääb nõusse - sest ta sai kutse tarre sisenemiseks. Kas Ätt näritakse surnuks või mis temaga õieti juhtub, see jäägu võimalikel huvilistel endil avastada.
Teksti puhul tekib küsimus, et kuidas ikkagi selline maagiline maailm toimib (ei ütleks, et Kivirähki “Rehepapp” võiks otseseks eeskujuks olla). Pluss on see, et niisugusest maailmast võiks veel lugeda, paistab olevat üks karune koht, kuhu võiks mitmesuguseid draamasid või võikusi kokku lükata - korralikku muinasulmet pole kunagi palju. Loo finaal on nii ja naa… aga eks see tekitabki huvi, mis seal maagilises-müstilises maailmas õieti toimuda võiks, kui on olemas sellised… võimalused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar