Ettevaatlikult võiks nimetada selle
akadeemilisemaigulise põneviku kirjutanud autorit eesti Ecoks (aga
eks see ole liialt lihtsustav ja Friedenthali vast solvav). Väga õrn
paralleel ka Matsiniga, no et niisamuti mingil moel esoteeriliselt
mõjuv tekst – tõsi küll, Friedenthal püüab tegelastesse
süüvides pigem ammust aega ja mõtteilma mõista, mitte
alternatiivset maailma luua. Ääriveeri võiks raamatut nimetada
horroriks, siin on tegemist tõesti seestunud... asjaga, mille ümber
trall käib.
Raamatus on kaks peamist tegevusliini –
on 17. sajandi teadjamehed, kel eesmärgiks leida universaalne keel
(nn inglite keel) ja seda väljendada. Katse luua raamat, mis mõjuks
korraga mitmele meelele, seeläbi... maailma muuta. Niisiis segabki
Tartu sattunud teadjamees Salomon Maius kokku... midagi, millega siis
omakorda lähiminevikus ja kaasajal uurijad kokku puutuvad. Ja
tõepoolest, pikka aega arhiivis varjul olnud raamat räägib inglite
keele asemel deemonite keeles. Muidugi, mis on ingel ja mis deemon
ning milline vahel neil õieti on.
Mulle jäi natuke segaseks, kes ja mis
see torupillimängija on, kas tegemist on siis müstilis-maagilise
Titivillusega? (Ja miks mul jäi mulje, et tegemist on omamoodi
pühakuga?) Kas enne Joonasega kohtumist tegeles Mirjam juba Maiuse
raamatuga? Ja see paberiuurijatest abielupaar, kui palju siin
fantaasiat mängus on? Raamatu lõpetab saatesõna, mida poleks paha
lugemise ajal uurida.
Õnneks pole tegemist niivõrd lohutu
romaaniga kui „Mesilased“, ka on siinne 17. sajandi Tartu väheke
rõõmsam – ikkagi uue ülikooli algusajad ja inimestel seetõttu
rohkem elevust. Kahtlemata on põnev pilguheit paberi loomise maalma,
nagu näha, on võimalik ka sellisest esmapilgul kuivast teadusloost
kaasakiskuvalt kirjutada.
„Praeguseks olid kiud määndunud piisavalt pehmeks, nüüd tuli neid tampide abil lahti taguda, varsti võis see osa tööst alata. Aine peab olema lagundatud algosadeks, alles siis saab seda hakata uuesti kokku panema. Ta oli siia väga hoolikalt valinud nii enda vanu rõivaid, juuksekarvu, sõrmeküüsi, spermat kui oma naise pesu, kuupuhastusverd, kulmukarvu, sülge, lisanud vett, mis ei tee käsi märjaks./-/Tema eesmärk oli luua raamat, milles oleks olemas täielik inimese ratsionaalse mõistuse vorm, inimeseks olemise potentsiaal, tema kehaks oleksid lehed ja tähed, raamat nagu rase naine, nagu laps, nagu nooruk, mees, rauk. Raamat, mis taastaks algse ühtsuse ja ületaks pooliku inimese piiratuse, oleks tõeline anamneesi tööriist. Raamat nagu kõigi haiguste ravim.“ (lk 126, 127)
err kultuur
tavainimene
sehkendaja
kirjanduslik päevaraamat
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar