Kergelt humoorikas lugu sellest, kuidas
tulevikus kosmosest elu ja eluruumi otsimine toimub. Et see tegevus
pole ainiti jõukohane riiklikele institutsioonidele, on kontsernid
selle suuresti üle võtnud – mis muuhulgas tähendab oma tegemiste
meediatarbijatele mahamüümist. Et teadustöö pole just kõige
glamuursem tegevus ja uuritavad planeedid ei paku tavapublikule just
erilist avastamisrõõmu, tuleb asju vürtsitada, vaadatavaks teha.
Nii on käeolevas loos organiseeritud uurimisreis planeedile, mis on
ümbernimetatud Paradiisiks – kuigi tegemist on üsna... tühja
planeediga (kuigi seal on palju vett).
Igal juhul, meediatsirkus käib ja kaks
konkureerivat uurimisrühma asuvad kohe peale planeedile maandumist
uurima sealset ookeani. Üks leiab iidvana kivistise, mis arvatavalt
kuskilt taevaruumist alla kukkunud, teine rühm aga –
üllatus-üllatus – krabilaadse olendi. Uurimisrühmade vahel
puhkeb äge tüli, et kumma avastust peaks eelisjärjekorras uurima
(kõik see teadlaste särtsakas tüli võetakse muidugi hoolsalt
linti). Kapten otsustab aja maha võtta ning püüab vaenupooli
lepitada, pannes ette süüa enne järgmisi samme piduliku lõuna.
Mõne aja pärast saabuvad road lauale, ja neid lähemalt vaadates
selgub, et...
Tekst võiks olla igati vaimukas,
võimalusi selleks on küllaga, ent jääb minu jaoks kuidagi...
igavate lahendustega. Eks siin ole irooniat ja eneseirooniat, kuid
see on vähe tasane või hambutu. No või siis ei viitsinud
keskenduda. Vähemalt tuletas see tekst meelde, et peaks Vinge'i kaks
eestindust uuesti üle lugema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar