Päris hoogne alternatiivajalooline
põneviks sellest, kui 1962. aasta Kuuba kriis oleks edasi arenenud
relvastatud konfliktiks USA ja Nõukogude Liidu vahel... millega
kaasneb siis tuumarelvade kasutamine. Tulemuseks on miljonite
inimeste hukk ja sandistumine, Nõukogude Liidu häving ning USA
mitmete alade tuumakõrbeks muutumine. Romaan leiab aset 1972.
aastal: brittide abil on USA end natuke kogunud, taas on
presidendivalimised, kuid riiki juhib sõja lõpetanud kindral.
Tuumasõja tagajärjel on ülejäänud riigid end ÜRO juhtimisel
tuumarelvadest desarmeerinud, aga USA peab allesolevaid varusid oma
julgeoleku garantiiks mistõttu on riik mõneti rahvusvahelises
isolatsioonis ja koguni paaria staatuses. Kuid eks neil ole britid...
kes omakorda on alustanud Briti impeeriumi taasloomisega.
Raamat on lugu sellest, kuidas
sõjaveteranist ajakirjanik Carl Landry satub kirjutama lugu ühest
Bostoni mõrvajuhtumist. Mõrvatuks osutub mees, kes paar nädalat
tagasi pakkus Landryle võimalust kirjutada... millestki rabavast.
Landry üllatuseks mõrvauurimine summutatakse ja ajakirjanik leiab,
et midagi on väga-väga mäda. Tuleb välja, et mõrvatu on mees,
kes töötas president Kennedy adminstratsioonis ning praegune
diktaatorlik režiim on selle presidendi kaastöölisi vägagi
hoolikalt kõrvaldanud. Veel hullem, ka brittidel paistab mingi
superkahtlane plaan olevat, paistab nagu sooviksid nad... Ameerika
oma asumaaks muuta.
Edasi siis paiskub Landry kõiksugu
vandenõude keskele. Kes Ameerikat tegelikult valitseb, milline peaks
see riik oma kodanikele tegelikult olema, rahvusvaheline olukord kui
selline. Ja see tuumasõda, kas seda võinuks ära hoida ja millise
hinnaga (üks teese, et parem oligi, et tuumasõda siis toimus, kui
tuumaarsenal polnud jõudnud areneda võimsamaks – või kui
tuumarelva omanikke olnuks enam kui 1962. aastal). Kas Kennedy äpu
käitumine oli süüdi? Ja miks on Ameerika kümme aastat hiljem
senini enamvähem varemetes, samas kui Saksamaa ja Jaapan peale Teist
maailmasõda palju kiiremini jalad alla said.
„Tõsi, aga 1962. aastal nägid peaminister ja parlament asja sootuks teises valguses. Kui kahest Saksamaast jälle üks sai ja ta Prantsusmaaga liitu astus, üritades Ida-Euroopas korda pidada, pöördusime meie oma sissetallatud radade juurde tagasi. Me läksime tagasi Indiasse ning Ida- ja Lääne-Pakistani, et aidata neil põgenike ja radioaktiivse saastega toime tulla. Austraaliale ja Uus-Meremaale oli Kuningliku Mereväe kohalolek suureks kergenduseks, sest paatide ja džonkidega saabuvaid Aasia põgenikke tuli ju eemal hoida. Me rajasime oma tugipunktid Hongkongi ja Tseilonile. Kanada võttis meid avasüli vastu, ja teiega lükkasime käima oma abiprogrammi.“ (lk 124)
Romaan on väga ameerikakeskne,
vürtsiks on rahvusvahelised suhted ning Inglismaa, mis osutub õige
riukalikuks väikevennaks. (Eks oluline seegi, et originaal ilmunud
1999. aastal) Huvitav on ka jälgida seda, kuidas muidu kuldsed
kuuekümnendad saab veidi teistsuguse kuue selles
alternatiivajaloolises ajas. Esmatutvus autoriga oli niisamuti
sellest, kuidas Ameerika on rünnaku all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar