Lugu paigutub „Ameerika jumalate“
järgsesse aega ning Shadow on rändamistega jõudnud kuhugi
Inglismaa kolkakülasse. Seal on ta sattunud pubisse, mis tundub
niihästi mõnus kui imelik. Omapärased kohalikud, nende veidrad
koerad ning pärimused, mis võivat pärineda väga ammusest ajast.
Räägitakse paganlikest kommetest, millega sajandeid lepitati
üleloomulikke jõude – selleks siis müüriti ehitistesse
erinevaid kahe- või neljajalgseid. Veel segasem, sinna kanti on
toodud Egiptuse hauakambritest rüüstatud kassimuumiaid, mida on
nende külluse tõttu lausa põldudesse külvatud. Igal juhul, kena
maaliline maakoht, sõbralikud kohalikud ja pärimused kuidagi
võigastest kommetest (mida siis enam justkui ei järgita).
Aga eks ikka... järgitakse ning Shadow
satub veidrasse olukorda, kus üheaegselt on tal kokkupuude isa
pärandiga, oma armsama egiptuse jumalanna tahtmistega (seos eelmise jutuga?) ning surnu hingega, keda on õige ebaõiglaselt koheldud. Et
Shadow on selline mees nagu ta on, ei saa teda nii kergelt jalust
maha lüüa.
Muidugi võiks see tekst olla
vahepalaks romaanide vahel, muidu on see vaid Gaimani fännide
maiuspala, konteksti tundmata jääb mõnigi finess märkamata (mitte
et ma ise oleksin asjatundja). Nagu mitme teise loo puhul, mida olen
siit antoloogiast lugenud, on siingi väike flirt naistevahelise
armastusega.
„They say the barghest used to wander all around here. But now its just in Shuck's Lane. Dr. Scathelocke once told me it was folk memory. The Wish Hounds are all that are left of the wild hunt,which was based around the idea of Odin's hunting wolves, Freki and Geri. I think it's even older than that. Cave memory. Druids. The thing that prowls in the darkness beyond the fire circle, waiting to tear you apart if you edge too far out alone.“ (lk 35)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar