Romaani esimesi lehekülgi unesegaselt
läbides tabas mind ootamatu ja ilmatuoluline mõttevälgatus –
tegelikult mulle ei istu prantsuse kirjandus. See on... kunstlik ja
paatoslik ja ennastimetlev; ühel või teisel moel traditsioonidesse
takerduv, kommete komöödia. See on justkui 19. sajandi uuesti ja
uuesti läbi kirjutamine. Jajah, noorena tundus Camus ilmutuslik, aga
nüüd vist ei tahaks seda unelmat taaslugemisega risustada. Celine?
Kah... literatuurne.
Seda raamatut võib või ei pea
armastusromaaniks pidama. Jah, romaani jooksul peategelane avastab,
et huvitub üha enam rongist leitud mälupulgal asuvast naise
päevikust – kuna peategelane elab ise rutiinset tööinimeseelu,
siis sarnases olukorras naine on oma argipäeva... hoopis värvikamalt
elamas (mitte et ma seda kuidagi põhjendaksin, aga mulle tundus neiu
käitumine mõneti autistlik), kuidas ta unistab oma printsist. Et
mälupulgal on see päevik ainsaks kaustaks, siis ei selgu, kes see
neiu olla võiks; kuid et peategelasel on invaliidistunud sõber, kes
nuhib välja võimalikud ostukeskused, kus see neiu võiks
käimlateenindajana töötada. Ja noh, üks asi võib viia
järgmiseni, aga kas see ka viib, ei tohi öelda.
Raamat siis üksildase inimese
ootamatust armumisest – vaat mis juhtuda võib, kui rutiinile vastu
astuda, tegelda millegi muuga... leida ellu erutust. Niisamuti võiks
sedastada, et tegemist on kergelt loetava menuromaaniga sellest,
kuidas leida oma „Amelie'd“. Sarnaselt Friedenthali teosega on
siingi olulisel kohal paber ja selle saatus, tõsi küll, palju
proosalisemal põhjusel, kuna peategelane töötab
paberipurustustehases.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar