Raamat läheb õige troonide mänguks,
hukkub mitmeid olulisi tegelasi, kes on esil selles või ka eelmistes
raamatutes. Peale oluliste kõrvaltegelaste langeb rivist välja
koguni üks tuumiktegelane (hea küll, see pole eriliseks saladuseks,
et eelmise romaani lõpetanud dramaatiline mäerünkalt allakukkumine
ei harvendanud tegelikult Päästja-kandidaatide ridu).
Tegevus jaguneb tinglikult kolme liini
– peamine tähelepanu on Krasia ja Angiersi vahel toimuv,
kolmandaks on Jardiri ja Arleni ühinemine, mis idee poolest peaks
olema kõrgema eesmärgiga kui riikidevaheline võimujagamine.
Tegelaste noorpõlvele on nüüd pööratud vähem tähelepanu –
aeg on kangelastegusid sooritada! Ja erinevaid järeltulijaid ilmale
tuua või neid maha lüüa. Eks omal moel läheb sellega kergeks
seebiooperiks, et kes on kellest rase ja kes peaks kindlasti
rasestuma – aga samas pole see just romantiline liin (ka Rojer ja
ta abikaasad on pigem tragikoomiline), tähtis on ikkagi poliitika ja
pärimisõigused.
Kuid eks kangelastegudega läheb nii
nagu läheb, ühe võit on teise kaotus, ning kaotamisega kaasneb
pahatihti sõna otseses mõttes peakaotus (ka see on sõnum). Rängalt
saavad laastada nii kangelased kui närukaelad – ja iga selline
vapustus raputab ühtlasi pärijateringi. Igal juhul tabavad nii
Angiersi kui Krasiat ühes või teises vormis tormilised vapustused.
Surmasuhu sattunud Angiersil on tekkimas liit ühe naaberriigiga, mis
on kasutusele võtnud... tulirelvad. Kuid sellistest relvadest pole –
vist – suuremat kasu deemonite vastu (samas, seal ju pidevalt
leiutatakse uusi viise deemonivastaseks võitluseks). Ja nagu Jardir
ja Arlen teada saavad, on deemonid valmistamas ülestungi maa peale.
Niisiis, selles raamatus on suured
muudatused Krasia võimukoridorides, mis omakorda suskavad väga
valusalt Angiersi õukonda. Kuigi alati on avalikkuse ees jutt
deemonitega võitlemise vajalikkusest, on eelkõige tähtis võim
ise. Eks võib mõelda, et raamatus on üheks teemaks
võrdõiguslikkus, igal juhul saavad Krasia ühiskonnas üha rohkem
võimalusi (deemonitega võitlemiseks) naised ja alamad klassid –
samas sogab vett sealse vaimulikuseisuse militariseerumine. Tegevuse
käigus saab pea iga olulisema tegelase pähe piiluda (neid tegelasi
koguni lisandub, nt Briar, kel senihaistmatu viis deemonipeletuseks),
peatükkides võib toimuda õige mitu vaatepunktide vahetumist.
Ühesõnaga, möll jätkub ning
neljanda raamatu järel tundub pentaloogia positiivne lõpplahendus
muutuvat üha võimatumaks. Nagu ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar