Ohhoo, raamat mis mainib Velvet Undergroundi (lk 51), parimat eelajaloolist bändi (kuigi see laul pole just parimate killast), selline asi äratab usaldust (“Black Angel's Death Song” võiks nii mõnelgi matusel kõlada). Mõni aeg tagasi sai lubatud, et loen käesoleva raamatu läbi ja kirjutan paar igavat rida, niiet edasi lugeda ei tasu, virgutavat mõtlemist siin ei ole. Sest Velvet Undergroundi esimene album on ikka väga tore.
““Kuule,” hüüdis Shadow, “Huginn või Muninn või kumb sa olidki.”Lind keeras ringi, pea kahtlustavalt ühele küljele viltu, ning silmitses teda oma säravate silmadega.“Ütle “Ei iialgi”,” käskis Shadow.“Käi persse,” vastas ronk. Rohkem ei öelnud ta midagi ja nad läksid koos läbi metsa.” (lk 178)
Esimestel sadadel lehekülgedel jäi mulje, justkui oleks tegemist de Linti tõlgete paroodiaga, päris lõbustav lugu ja ülbed vanamehed über alles. Nii paksu raamatu puhul tekib muidugi kahtlus, kas lõpuni suudetakse head teksti hoida. Jah, muutus toimubki, aga mitte halvemuse suunas, esimese kolmandiku lõbusus moondub tinaseks melanhooliaks, jäävad küll väiksed rõõmud. Shadow kohanemine, paindumine Wednesday ja ümbritseva alla muudab olustiku omamoodi õudseks, musta huumori asemel mõneti nekrofiilne huumor (aga miks peab seda teksti hindama huumori põhjal?). Kui de Linti puhul on kohalikud jumalad kenasti juurdunud, siis Gaimani sisserännanud jumalused on igati nurgatagused ja hägused tegelinskid, kellele jäänud vaid mälestused (kui nüüd väga aus olla, siis erilist tähelepanu sellele jumalateemale ei pööranud). Gaimani tekstis on mõnusad pisiasjad, näiteks motelli põrandal vedelev prussaka korjus, kellele Shadow lugupidamisest peale ei astunud; lauseke siin ja lauseke seal, aga värve kui palju. Mõneti tõesti ameerikalik road movie raamat – ainult et autoriks inglane. Kõik need veidrad väiksed kohad ja muidu suburban perifeeria, heas mõttes kolkamentaliteet; väsinud ja mälestustega minevikus kinni
baas
päevaleht
ekspress
bukahoolik
fantaasiajuttude muljed
pronto
vein & raamat
nuxxbooks
2 kommentaari:
Paar igavat rida :D
Ma endiselt imestan, kuidas sa nii palju lugeda jõuad :)
Minu jaoks oli Ameerika jumalates just jumalateema see, millele kõigepealt tähelepanu pöörasin. Aga see on nii paks tellis, et sealt leiab ilmselt igaüks midagi erinevat, millele tähelepanu pöörata. De Linti pole lugenud, ei oska millegi muuga üldse seda raamatut võrrelda. Mu jaoks teos iseeneses.
Lehekülg peatüki algusest ja lehekülg peatüki lõpust, lihtne.
Nojah, viimasel ajal loen ainult meelelahutuseks, peaasi, et möllu ja nalja saaks; seega kui Gaiman tõsisemaks läks, hakkas peas mängima selline süütu la-la-laa... kes aias, kes aias.
Postita kommentaar