17 detsember, 2010

Mehis Heinsaar – Ebatavaline ja ähvardav loodus (2010)

“Juues neljapäeva hommikul kodus üksi kohvi ja vaadates hajameelselt aknast välja, tundis väikepereelamute projekteerija Rein Vihalemm, et hakkab vaikselt rebaseks muutuma. See oli veider tunne. Arhitekti meeled muutusid salamisi valvsaks, sõõrmed ärkasid haistma uusi ja huvitavaid lõhnu ning eneselegi ootamatult suunas ta pilgu naaberaeda – sinna, kus jalutasid kanad, üks rammusam kui teine. Järgmisena tundis Rein Vihalemm juba, kuis ta suunurgast niriseb ila. Instinktiivselt kargas mees püsti, aga istus siis jälle oma kohale tagasi.” (“Rebased ja linnud”, lk 58)

Lühiproosa lugemine on teadagi tänamatu vaev, aga mis teha, Heinsaart tuleb lugeda. Ootamatu, et selline suureformaadiline raamat, ei saagi mõnusalt tasku pista, tuleb hoopis riiulis hoida. Kas selle põhjuseks on Pärna illustratsioonid? Lapsepõlves oli üks samanimeline raamat lemmikute hulgas, et ikka looduse hävitustööd ja salapärased ilmavärgid.

Heinsaare maailm on Pätsuaegne või siis 19. sajandist või hoopis lamburiromantika Eesti tingimustes (+ Teadmatuse Akadeemia mõjud? Kas TA on laiali?). Ikka üks vilepill ja kitarriplõnn ja ürgemalikud naised ja kaunilt õitsevad-vohavad kibuvitsapõõsad. Võikski öelda, et tekstid rutiini vastu õide puhkemisest. Ja kerge enesehävitus eneseõgimise läbi. Heinsaar on meisterlik lugude ülesehitaja, tekstid algavad ja kestavad nii, et sooviks ikka edasi lugeda fantaasialendu; vahel pole ta siiski särtsakale loole vastavat lõppu kirjutanud (“Juhtum pargis”, “Midagi uut”, “Kevad Kaareperes”), aga eks see olene muidugi lugejast. “Kevad Supilinnas” on päris harmslik ja “Juhtum Koerus” sutt kivirähklik. Esmapilgul tunduvad raamatu parimateks tekstideks olevat “Kõhkleja Bernard”, “Kui Herman õitseb”, “Rebased ja linnud”, “Endel Lippmaa lahkumine” ja “Raimond Kukumaa armastused”.

Huvitav, mis järgmiseks?

“Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.” (“Kaunitar, kes oli kõike juba näinud”, lk 24)

trakyllmaprokrastineerinj2lle
kronotoop
arvustuscom
loterii
ulmekirjanduse baas
päevaleht
nõudmiseni
südamelähedaselt
loen ja kirjutan

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

"Huvitav, mis järgmiseks?"

"Järgmiseks plaanib Heinsaar kirjutada sarja külajutte."
http://teadus.err.ee/komment?id=2887&cat=210

kolm ütles ...

heh, Heinsaar pidas küll just romaanivastase kõne, aga võiks ikkagi kirjutada.