Marginaalse isehakanud kirjamehe (no kes neist poleks isehakanud, õnneks), tunnustatud Nõukogude meditsiiniteadlase tööst vabal ajal kirjutatud tekst koosneb vaid umbes kümnest pikast lausest. Laused on nii pikad, et moodustavad kokku romaani sellest, kuidas kirjanik Dostojevski koos oma noore naisega Lõuna-Saksa kuurortlinnas mängukires põlemas käis ja kogu naise raha kasiinos laiaks lõi. Ja raamina on lauseisse põimitud veel lugu sellest, kuidas minategelane nõukogude kaasajas Moskvast rongiga Leningradi Dostojevski majamuuseumit külastama sõidab ja teel proua Dostojevskaja päevikut eelnimetatud Saksamaa-retkest loeb. Ja milliseid kujutluspilte ja mõtteseoseid see kõik jutustajas tekitab, nii et tegelikult ei olegi nii väga selge, mis on raamjutustus, mis mälestus, mis fiktsioon, mis kujutluspildid.
Ja üldse, kelle kujutluspildid? Sest romaan on päeviku ja muude materjalide põhjal kirjutatud, suuresti seega ka Anna pilgu läbi nähtud ja peaks ühtlasi temagi hinge ka pisutki valgustama. Aga romaanis näeme Dostojevskit kõikenägevalt positsioonilt ja Anna on tema silmis üks imelik kange naine, muudkui põrnitseb tõsisel ilmel, kes teab, millest ta küll tegelikult mõtleb, ja kas ta tõesti armastab mind, miks? Tegu niisiis vägagi ilukirjandusliku ja kujundirikka mõistmispüüu ja austusavaldusega kirjanikule. Aga oleks nüüd huvitav seda Anna päevikut ka lugeda. (See hilisem tekst võib aimu anda, kuigi pole see, mida jutustaja luges.)
Sai mainitud pikki lauseid – tegelikult koosneb tekst vaid formaalselt pikkadest põimlausetest. See pole Proust, juba paari leheküljega saab selgeks, et põimivad ja kiiluvad sidekriipsud täidavad enamasti lihtsalt punkti rolli. Ja punkti kasutatakse peatüki lõpu markeerimiseks. Mõneti nagu manuskriptilisel keskajal – ja osalt veel hiljem tinalao ajalgi –, kui punktsioonireeglid olid suuresti lokaalsed, st kirjutati nagu selle kandi kloostrites või koolkonnas tavaks oli. Tsõpkini voogavas, unenäoliselt ja viirastuslikult lainetavas tekstis on sidekriipsude kasutamine kuidagi väga loomulik – igatahes ei hakka see närvidele käima, kui lihtsalt vormivigur: loed ja loed ja lähed teksti sisse, pause pidamata – punkt ikkagi kuidagi pidurdab, sidekriips aga viskab linguna edasi, nii et üha tuleb peale uusi pilte, tegevus kandub poolelt sõnalt märkamatult sajandi võrra tagasi – lõuna poole suunduvasse rongikupeesse, kus imestatakse, et sakslased kõige oma korralikkuse juures – äkki just selle pärast – kõige hullemad sulid ja külmaverelisemad nöörijad üldse on, misjärel leiavad aset mõned piinlikud seigad, tulenevalt Dostojevski kõrgest enesehinnangust ja samas painavast, talle nii labasena tunduvast tunnustusevajadusest – pluss see neetud ebamoraalne vaesus – on selge, kust tuleb see kergus, millega teised oma asju ajavad, hooajale kohastes heledates riietes ringi patseerivad, kui tema naise kingakontstest on alles poolikud köndid ja temal endal kuivavad kasiinos viimsed kuldrublad ja frangid lamedaks kahvatuks loiguks rohelisel laual, lihtsalt – ja tume ülikond lämmatab, inimesed vaatavad, öösiti kangastuvad ikka needsamad painajalikud kujutelmad ja naine eemaldub, ujub ees ära silmapiiri poole, samal ajal kui teda kisub hoovus kuhugi alla tumedasse – D trambib diagonaalis toanurgast toanurka, ikka edasi ja tagasi – meenub hüsteeriline Lenin filmist „Minu Leninid“ –, ähvardab, lubab äkitselt aknast alla hüpata, vaadake! – kuid, oh, milleks, andke andeks, ma hukutan Teid, Anna – ja siis on pidurid, paus, vahepeatus teel Leningradi – aeg võileibu ostma minna putkast lumisel perroonil, nüüd juba tõesti Lenini kolbaga – kolmnurkse habemetutiga lõua otsas – rublade eest. Umbes nii.
Veel paar huvitavat märkust. Piiterile lähenedes võib kohata kahvatute nägudega vaikivaid eestlasi – ristike kirjas, vigrid ära mainitud! Ja siis juudid – juut Tsõpkini arust on D-l juutide kohta öelda vaid kõige stereotüüpsemat ja halvemat, kogu D piiritu humaansuse juures. Või mis see õieti oli? Näiteks raha pillamisest kerjustele, vasakule-paremale: „selles oli midagi ebaloomulikku, ülepingutatut, ta oleks nagu tahtnud heaks teha mingeid oma kunagisi patte või summutada endas mingit vastuokslikku tunnet, võibolla koguni instikti – see kõik oli nagu mingi usuhullus“. (135) Vastuoluline kuju see D, selles romaanis vähemalt.
1 kommentaar:
Ja mitte igal romaanil pole Susan Sontagi (tunnustavat) järelsõna!
Postita kommentaar