Loetud read

Möödunud aastal lugesin mina ainult häid raamatuid, päriselt. Alustatud sai näiteks mullu siin blogiski kiidetud Mario Vargas Llosa romaaniga „Tädi Julia ja kirjamees“. Vaimukas ja tohutult elurõõmus – kogu see armumisest kantud minategelase askeldamine ja ettevõtlikkus viimseski hädas. Samas jäi veidi segaseks erinevate põimuvate jutustuskihtide omavaheline suhe. Nojah, aga Llosa „Kapten ja külastajannad“ see-eest saab minult täispunktid. See on ikka uskumatu tekst! Pöörane idee (ühe hispaaniakeelse koopia tagakaanel, mida just alles nädal tagasi sirvisin, on kirjas, et põhineb tegelikkusel!), uskumatu keelepillerkaar, filigraanne teostus ja lõpuni väljapeetus teevad sellest minu jaoks aasta lugemiselamuse.

Vaatan, et sai loetud mitmeid asju, mida võiks koondada "üksinduse" sildi alla. Kõige rajum ja äkki ka edevaim neist Osamu Dazai „Inimeseks kõlbmatu“ (Loomingu Raamatukogust). Patrick Süskindi raamat „Kontrabass. Tuvi“ mitmekülgsem, uurivam. Manuel Puigi „Mingitud musikesed“ samuti üsna ängistav oma macho-ühiskonna pingete ja lootusetusega. Sergei Dovlatovi raamat „Kompromiss. Meie omad“ mahub siia teemasse vaid mööndustega – see on pigem tagakiusatud loomeinimese minnalaskmismeeleolu. Holger Kaintsi „Lennukivaatleja“ peategelase on ka üksiklane, aga siin on eraldatus juba selgelt sotsiaalne, mitte emotsionaalne. Hea sissevaade kaaskodaniku peas toimuvasse siiski. Muuseas, näib, et Volmer vormib seda jutustust filmiks.

Siis sai veel vaadatud ja loetud mitmeid lasteraamatuid ja ampsatud suuri klassikuid. Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ neist kõige mõnusam ja tihkem mälumine. Alguses ikka lausa mürgine, edasi aga kohati ootamatult lõbuski – kõik need suhted, joomingud ja intriigid. Ja uskumatult tihe lõpuni välja! Franz Kafka „Protsessiga“ poole peal olles tundus näiteks, et esimeses peatükis oli essentsina juba kõik olemas, kusagil; tundub, et vahistamishommikul on iga sõna ülimalt tähenduslik. Võti kogu järgneva tõlgendamiseks. Et sattuda üha uutesse mõistatustesse muidugi. Poolakast meistri Witold Gombrowiczi raamat „Laulatus ja teisi näidendeid“ oli kõige kompromissitum. Ei mingeid nõtkuvaid sarapuid, lodjapuid – vaid halastamatu iroonia ja suured kujundid.

Sel aastal tundsin mõnu ajakirjas Vikerkaar avaldatud ühiskonnateemalistest artiklitest. Eks siin oli oma osa ka põneval (välis)poliitika-aastal, aga ehk on lugemiseks pakutud ka sisukamaid artikleid (või hoopis populaarteaduslikumaid?)? Esseistikat sai rohkemgi sirvitud, Borgest näiteks. Ja Borgestki sai rohkem sirvitud, novelle näiteks. Tagasi Vikerkaare juures avastasin enda jaoks veel Kaur Riismaa nimelise luuletaja. Pole just eriline luulehuviline, aga need päris köitvad ja tihedad lood lihtsas proosalises värsis täitsa haarasid kaasa. Nii et vaatame, mis edasi juhtub.