Robert Shea, Robert Anton Wilson – Illuminatus! Kuldne õun (2011)

Jätkub siis diskokate ja illukate võitlus, muuhulgas saab triloogia teises osas teada, kuidas hävines Atlantis (ja mis edasi sai), millega Jeesuse jüngrid maha rahustati, mis funktsioon on lendavatel taldrikutel, kes tappis Kennedy ja palju muud, mida ei oska sõnastada või ajust välja kraapida. Ühesõnaga, elurõõmsalt haige tekst, igatsugu lollakatest vandenõudest saabki vaid lugeda sellises vormis, tõsine vandenõumaania äratab tülgastust (sest olen ajupesu saanud jne vms). Maniakaalsete tegelaste jälgimine on igati segane töö, tavaline võte, et hämarate stseenide seos selgub alles hiljem (enamvähem juhuslikult?), jättes algselt tekstist lootusetu segapudru mulje (mis pole iseenesest teab mis avangardvõte). Igal juhul, kui olin 2/3 tekstist läbinud, oli juhe parajalt koos ja alustasin uuesti raamatuga otsast peale (ehk siis tõepoolest tasub hoolikalt proloogi lugeda – kui esmatutvus avaraamatuga jäänud aastate taha). Tegelaste vaatepunktide vahetused on üsna kergelt voolavad, või veel hullem, mõnikord sorib Hagbard kellegi peas ringi, takkajärgi ei suudagi kokku lugeda, kui mitme tegelase vaatepunktist tekst erinevatel kümnenditel ulbib (no korraks ka seal piibliajas). Ja need vandenõujutud, oh issand küll, milline kõrgelennulisus. Kas Hüperboreast pärit Püha Kärnkonn ehk Tsathoggua (lk 221) on sama juurtega mis ugri Põhjakonn? Või no üldse, kurat, see Cthulhu värk, kes küll ometi usuvad säändset.

Kui anda valida, kas lugeda Burroughsi või seda hullust, valiks käesoleva hulluse. Eks kui viimaks triloogia täismahus ilmunud, peaks korralikult algusest otsani lugema. Heute die Welt, Morgens das Sonnensystem (lk 158).

“Kui pead kristlust praegusel kujul veriseks usundiks, siis see pole midagi selle kõrval, mis sellest oleks saanud, kui poleks jäänud muljet, et Jeesus tuli tagasi. Kui seitseteist algset apostlit – neist viie mälestus on ajalooürikutest pühitud – oleks omapead jäetud, oleks nende õudus ja hirm Jeesuse surma üle muutunud kättemaksuhimuliseks raevuks. Oleks olnud nii, nagu oleks islam kohale jõudnud seitse sajandit varem. Rooma impeeriumi aeglase ülevõtmise ja suure osa Kreeka-Rooma maailma puutumatuna säilitamise asemel oleks kristlus haaranud endasse ida ja selle mobiliseerunud, hävitanud suurema osa lääne tsivilisatsioonist ja asendanud selle vaaraode-aegsest Egiptusest rängemini rõhuva teokraatiaga. Ma tegin sellele paari mustkunstitrikiga lõpu. Ellu ärganud Jeesuse kujul ilmudes õpetasin, et pärast minu surma pole mingit mõtet vihata ja kätte maksta. Püüdsin isegi panna neid mõistma, et elu on mäng, õpetades neile bingot.” (lk 54-55)

“Telemachos aevastas” (lk 283-289) on päris spinradlik fantaasia.

“Nüüd siseneb raamatusse uus tegelane, ühejalgne vaimuhaige Howard Cork, kelle valduses on allveelaev nimega Lõppematu Elu ja kes võitleb kõigiga – anarhistide, kommunistide, Diamond Jim Rhinestone'i heroiinivandenõu, Pimedate Tiigrite, Valgustatute, USA eksiilvalitsuse, siiamaani nimetute patriootlike Põrandaaluste ja pesapalliklubiga Chicago Cubs – kuna on veendunud, et need kõik on kulissiks üliinimlikult arukale valgele vaalale, kes üritab maailma mereimetajate ülemvõimule allutada.(“Ükski normaalne vaal sellega hakkama ei saaks,” ütleb ta, kui iga teleuudistesaade paljastab jätkuvat määndumist ja kaost Ameerikas, “kuid üliinimlikult arukas vaal...!” Tolle suurushullu rasvavaadi – vaala, mitte Howard Corki – mahitusel on 1960. aastate lõpul üllitatud kuulus plaat “Sinivaalade laulud”, mille hüpnootiline vägi kihutab inimesed metsikutele pöörasustele, uimastipruukimisele, vägistamisele ja usu kaotamisele kristlusesse. Tõtt-öelda on hüpnootilise telepaatia abil mõistuseid mõjutav vaal enamiku taga viimaste aastakümnete kultuurilistest arengutest. “Esiteks kutsus ta esile W.C. Fieldsi,” vahutab raevunud Howard Cork kahtlevale esimesele abile “Buck” Starile, “seejärel, kui Ameerika moraalne selgroog oli piisavalt nõrgestatud, Lizi ja Dicki ja Andy Warholi ja rokkmuusika. Ja nüüd “Sinivaalade laulud”!” Star veendub, et kapten Corkil on kork pealt ja kruvid sassi lennanud pärast seda, kui ta meskaliinist pilves moeka noore ortopeedi tuksikeeratud lihtsa sissekasvanud-varbaküüne-operatsiooni tõttu jala kaotas. Seda kahtlust süvendab tujuka meresõitja kangekaelne komme kanda tänapäevase proteesi asemel korgipuust jalga, kuulutades: “Ma olin sündides Cork ega nõustu olema surres vaid kolm neljandikku Cork!”” (lk 288-289)

ulmekirjanduse baas