Niisiis valitud mälestused inglase Walteri seksuaalsetest, ee, vallutustest ja trendidest (nt kokkuvõte lk 85 ja 112). Tõlkija võib küll järelsõnas seletada, milline tore härrasmees Walter naistega oli ja kui eluterve suhtumine tal seksi ja suguelunditesse on, aga tegelt ikkagi tegemist puhtalt seksuaalse ahistamisega oma võimupositsiooni (ja raha) kasutades endast alamate naiste kallal (ehk siis teenijad ja prostituudid; on ka üksikud nö samal positsioonil naised). Saan aru, et sajand tagasi oli arenenud ühiskonnas (ehk siis Inglismaal) naiste seisund kõvasti halvem kui praegu (Englundi järgi algaski naiste meestega võrdsustumine alates I maailmasõjast), aga sellegipoolest on tülgastav ja rõve lugeda suuremat osa Walteri nö vägitegudest – kus pahatihti kangelasteks 15-aastased neiud (jajah, sel ajal tavaline prostituudi vanus); või siis lapsepõlv, kus naga sõna otseses mõttes ahistab endast vanemat teenijatüdrukut või kokka. Nagu tõlkija märgib, on originaalteos viieköiteline ja ligi 2500 leheline tellis, millest ta tegi siis omapoolse valiku eesti lugejale, ehk siis üle 100 lehekülje parimat ja hõrgumat erootikat, eksole. Kus siis omakorda leidub millegi pagana pärast lühikese peatükina kirjeldus 10-aastase tüdrukuga tegelemisest. Luhaäär, wtf? Mõnel korral jääb autorgi mõtlema, et ehk järjekordne armuseiklus oli pigem vägistamise moodi (nt lk 43-45). Ja noh, ega siis eelmäng üldiselt pop ole, ikka sutsti sisse ja tehtud.
“Tõmbasin naise aknalt alla, endale sülle ja kandsin ta sohvale.
“Ei tohi, ei tohi...” sõdis ta vastu, kuid üsna nõrgalt. Vilunud käeliigutusega lükkasin ta riided üles, õngitsesin püksist kõvastunud liikme, torkasin selle ta jalgevahesse ja juba me nikkusimegi.” (lk 62)
Ma pole küll mingi moraalijünger, aga see on jälk raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar