Jutukogu keskealiste inimeste värkidest – armastused ja avastused tehtud ning ängirutiin roostetab hinge läbi. Ehk siis tänapäeva keskklassi elu, vaja edukas näida jne. Lasn kirjutab tavapärases ilukirjanduslikus keeles ehk siis igati loetavalt, mis võimalikke lugejaid arvestades on igati tänuväärne (raamatu alapealkiri “Eesti mehest. Ausalt” on üpriski petroneprindiliku fiilinguga), ent tekstihulluse otsijaile jääb vast, jällegi, tavapäraseks. Mitte et see segane väide midagi muud peale mu enda mõttesegasuse väljendaks.
“Loomaaias” on päris hea lühilugu, kiire ja valus. Lahutatud vanemad ja laps nende vahel, ei mingit nunnutamist, kõik kannatavad seemendaja terrori all. “Ära kunagi usalda blondi” on samuti hea näide inimeste üksindusest tänapäeva tingimustes. Kui teksti esimene pool on vähe uimane ja maksab krediiti tänapäevasusele (või siis - karakteriloomele), siis kummastava Jane tulekuga hakkab tööle hingekarjuvam pool. Lasni tekstidel on vahel üks probleem – loo lõpud on kuidagi hägused või triviaalsed, tekst iseenesest võib lummav olla, aga lõpud jäävad kõhklevaks. Aga eks see olene lugemissituatsioonistki.
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar