Raamatut lugedes meenub paslik õnnesoov, et elaksid igavatel aegadel. Päris õudustäratavad on kirjeldused lahinguväljadel vedelevatest laipadest (või siis skelettidest, mis olnud üle aasta rottide järada), hull kirjeldus Verduni katlast, kuhu saadeti ja saadeti pataljone vereks tühjaks jooksma, tegema... midagi. Aga samas huvitav lugeda Ida-Aafrika ja Lähis-Ida sõjaväljade toimimisest.
Kõlab ehk üllatavalt, aga raamatu materjal pärineb kirjaoskajatelt; nii jääb siis kogemata tavalise kahuriliha sisemaailm (nt Vene poolelt, kust tähelepanekutega on esindatud enamvähem aadlike sõjakogemused); aga jah, häälte valik on üsna laiapõhjaline, vanad ja noored, mehed ja naised, siit ja sealtpoolt võitlusjoont (kuigi jällegi – vaatepunktid pärinevad valgelt rassilt). Eks sutt ärritav ole see autoripoolne sündmusteloome (või kokkuvõte), otseselt algmaterjalide tsitaate peatükkides palju ei esitata. Omamoodi hämmastav, et kui niipalju täiskasvanuid maha notiti, kust siis sai materjali II maailmasõja mehitamiseks.
“Jaapani armees kasutati Esimese maailmasõja ajal nälgiva inimese elupäevade arvestamiseks järgnevat rusikareeglit: “Kes suudab püsti seista – elab veel 30 päeva. Kes suudab istuda – elab veel 20 päeva. Kes peab urineerima lamades – elab veel 3 päeva. Kes enam kõneleda ei suuda – elab veel 2 päeva. Kes enam silmi pilgutada ei suuda – hommikuks surnud.”” (lk 287)
“Ja ega kõik haigusi vältida püütagi. Nakatunud litsid teenivad aeg-ajalt paremini kui terved, tõmmates ligi sõdureid, kes veneerilist häda just omale soovivadki, et sel moel rindest pääseda. See asjaolu väljendub kõige grotesksemal moel tripperimädaga kaubitsemises; sõdurid ostavad seda ja määrivad sellega oma suguelundeid, lootes haiglasse sattuda. Tõeliselt meeleheitel sõdurid hõõruvad seda silmadesse, tulemuseks on enamasti eluaegne pimedaksjäämine.” (lk 299)
“Ta on need viis päeva seal üleval vastu pidanud. Mõnikord tulistati neid kõigist ilmakaartest korraga. On juhtunud, et mäest oleks nagu läbi tunginud tugevaid elektrilööke; maapind on värisenud, vappunud, praksunud, särisenud. Nad on elanud surnute kõrval, surnutest – kasutanud nende laskemoona, söönud nende toitu, joonud nende veepudelitest, kasutanud neid kaeviku serval kuulipüüduritena, asunud nende peale, et jalad ei külmetaks. Kahe päevaga olid nad langenute, haavatute või mürsušokki sattunute näol kaotanud juba pooled mehed. Monelli on mõelnud, et võib-olla pääseb terve nahaga vaid iga kümnes, ning loodab endamisi, et kuulub sellesse gruppi.” (lk 397)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar