Sellise kogumiku kohta on raske midagi arvata – no mida öelda ühe luuletuse kohta. Kokku siis 40 autorit, nii suure autorite hulga peale võttis komisjon ehk kõigil konkursilt osalenutelt vähemalt ühe näite kogumikku; ses suhtes vast tõesti pigem soovinuks umbes kümne autori läbilõiget nende loomest. Palju armastusluulet, mõned humoorikamad palad, paar looduslüürikat ja sekka ka rahvuslik-sotsiaalseid sedastusi. Mõni luuletus on päris halb, aga see pigem enda isikliku antipaatiaga mõne väljendusviisi vastu ning õnneks pole ühtki ülimasendavat tundlemist. Ootamatu, et keegi luuletuse välise küljega ei trikita ja peale ühe erandi ollakse viksilt õigekirjakeelsed. No kui mõnd luuletust esile tuua, siis ehk: Kivi “Selle tunde nimi on sügis”, Sinimägi “Paanikahoog”, Evisalu “Sõpradele keedumoosist ja haldjatest” ja Viiksaar “Hele-tume”, tõepoolest, huvitavate leidudega palad.
Veider mõelda, aga need 40 inimest on teinud midagi mõttekamat kui niisama olesklemine nagu sinu ja minu puhul. Et elu oleks loomingulisem, terviseks.
“mu tardumus ses
psühhoneuralgia kliinikus kui
pööbli napalm!”
(Vendere “Kitsam nägemisulatus”, lk 9)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar