Üpriski halb keelekasutus, mis peletab võimalikku lugemisnaudingut; osad lühilaused on kui nüriduse pahvakud. Aga eks see ole muidugi paremaks tuunitav kirjutamiskogemuse ohtra lisandumisega. Sest noh, muidu oht maanduda Lembe epigoonide hulka. (Postituse avalõik on stiilselt halb, eksole.)
Lugu siis järgmine – millalgi keskkooli lõpetanud Meribell otsib omale elus kohta. Ta läheb lahku lullilööjast poikast Heikist, satub filmivõtetele staaritsema ja kohtub peagi Hubertiga, kes on nii erinev Meribelli tutvuskonnast – noormehel on kunstilised ambitsioonid ehk siis soov künda kultuuripõldu. Peagi noored abielluvad ja sünnib järglane Agnus. Aga noorte kooselu on pidevalt pilvedega kaetud – Hubert ei tee karjääri ja ei taba teda mitte loomepalang ning satub siis usklikuks. Hoopis Meribell ise leiab, et tahab saada kohtunikuks. Elu on probleemne ja viimaks minnakse lahku ning Meribell kohtub kohe uuesti Heikiga, kes nüüd teinud karjääri laulukoori asjaajajana. Koor läheb bussiga Pariisi ja nüüdne abikohtunik Meribell läheb Heikiga kaasa, ning mees veenab romantiliste hetkede vahel naist, et ta on muutunud mees. Naine enamvähem nõustub selle hinnanguga. Nad tulevad Pariisist tagasi, peagi annab Heiki Hubertile lõuga ja raamat lõppeb jaburalt või irooniliselt, ma nüüd ei saanudki aru, igatahes Hups leiab tõelise muusa, kellele luua luulet.
“Asi oli selles, et mehe südame oli põksuma pannud haigla ortopeediaosakonna protseduuriõde.
Kui teda siduma viidi, tabas teda elu suurim üllatus. Seal toimetas Olga! Tema eksnaise lemmikvaenlane. Ja ikka sama rinnutu, nagu Hubert teda viimasest kohtumisest saadik mäletas. Ja see oli ju olnud siis, kui Agnus sündis.
“Jah,” mõtles mees endamisi. “Ei ole möödaläinud aeg tema rindu kasvama pannud. Ise ikka rinnutu, aga see-eest rõõmsameelne ja vallatu.”” (lk 140)
Kui algul arvasin, et tegemist tänapäeva looga, siis võta näpust – asi toimub üsna alternatiivajaloolises nõukogude ajas, tähtsad kinomehed sõidavad Volgaga, töötab boheemlaste pesa Varblase kohvik ja Hubertil õnnestub tänu tutvustele suisa naise sünnitusel kaasas olla. Aga samas toimuvad castingud väikse eelarvega ehk mitukümmend miljonit (rubla?) maksvale filmile, käib üks härratamine ja muu selline. Põnev aegade segunemine! Või kes teab. Noorpaaril on laps Agnus, keda mainitakse vaid kahel korral, siis kui sünnib ja kui mõned aastad hiljem lebab peksasaanud Hubert haiglas ja ootab lapse visiiti. Kus vahepeal on? Ei tea. Igatahes, ema teeb sel ajal karjääri – huvitav, kas autoril on kohtusüsteemiga mingi okas kurgus, et suunas selle vaimult väeti ent agara Meribelli kohtuniku ametit püüdma? Hingelt luuletaja Huberti kirjandusparnass on üsna keskkooli kohustusliku kirjanduse kõrgusel.
Nojah, huvitavalt keeruline raamat, mida mul küll ei õnnestunud katki hammustada. Autori(te)l on vist oma nägemus, millega ei suuda alati ühele lainele saada, ikka valdab mõningane segadus mu meeli. Aga õnneks on igal raamatul oma lugeja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar