Metafiktsioon! Selles mõttes
tänuväärselt kirjutatud, et olemata tuttav Joyce'i või Becketti
loomega, on see teos igati huviga loetav. Sest noh, autoril sulg
lippab ja ta pole vaevatud soovist iga hinna eest lugejat võluda –
on üks isepäine raamat ning lugejana kas aktsepteerid seda või
oled ükskõikne. Tegemist on justkui seguga ilukirjanduse ja essee
ja miks mitte ka biograafiaga; käsitledes nii kirjanduslikke
otsinguid kui ka isiklikku road moviet kuskil selles olemises. Kuigi
tekst seilab aegajalt õige sünkjatel meredel, on siiski kirjutatu
selline... kerglane või mänguline, noh, ühesõnaga stiilne.
Kui üldiselt väldin teoseid, kus
autorid ilukirjutavad kirjanikuks olemisest ja kirjanduse olemusest,
siis Vila-Matas õnneks kirjutab neil teemadel suuresti
pateetikavabalt ja higihaisuta, ning see on igati meeldiv. Kirjandus
on niigi üksindus, pole siis vaja seda koormata liigse melodraamaga.
“Ta leiab, et kui kirjastajalt või kirjanikult nõutakse annet, tuleb seda nõuda ka lugejalt. Sest pole mõtet ennast petta: lugemise tee on sageli raskesti läbitav ja nõuab emotsionaalset intelligentsust, soovi teist mõista ning tahet kasutada teistsugust keelt kui meie igapäevase türannia keel. Nagu ütleb Vilém Kok, ei ole sugugi lihtne tajuda maailma nii nagu Kafka seda tajus: maailma, kus pole liikumist ja isegi ühest külast teise minna on võimatu. Neidsamu oskusi, mida on vaja kirjutamiseks, on vaja ka lugemiseks. Kirjanikud veavad lugejaid alt, aga juhtub ka vastupidist, et lugejad veavad kirjanikke alt, otsides neilt vaid kinnitust, et maailm on selline, nagu nemad seda näevad...” (lk 68-69)
“Praegu oli ta jätkuvalt sellel samal halvimal, kõigist kõige madalamal järjel. Ainsaks päästerõngaks teadmine, et paradoks, mis ühendas nii paljusid õnnetusehunnikuid, käis ka tema kohta: ühte kohta vangistatuse tundel võiks mingi mõte olla vaid siis, kui tõeline rändamine oleks üldse võimalik.” (lk 319)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar