Fantaasia sellest, mis võinuks
juhtuda, kui 1939. aastal poleks Eesti Vabariik sõlminud Nõukogude
Liiduga baasidelepingut. Jah, siingi raamatus olid Eesti valitsejad
läbirääkimiste käigus valmis lubama kuni 7000 nõukogude sõdurit
baasidesse, aga mitte rohkem – see olnuks Eestile suveräänsuse
kaotamine. Kahe riigi läbirääkimised ei jõua kuhugi, Eesti
valitsus püüabki selle käigus võimaluste piires venitada (ja
Stalin omakorda vastu survestada), et mingilgi moel võimalikuks
agressiooniks oma valmisolekut parandada.
Sest mujal on olukord hull – Poola on
langenud, Leedu on sõlmimas Nõukogude Liiduga kokkulepet Vilniuse
saamise eest (mille tõttu siis hiljem lubati vastutasuks nõukogude
baase), Lätit ähvardatakse samamoodi, ning ühtlasi on nõukogude
valitsus ette võtmas Soomet. Saksamaal teadagi värske leping
Nõukogude Liiduga, nemad ei pilguta silmagi selles suhtes, mis
toimub Poolast põhjapool. Teistel Euroopa suurjõududel tähtsamad
probleemid ning Rootsi muidugi neutraalne.
Läbirääkimised ei jõua kuhugi,
peagi korraldavad nõukogudelased paar jõhkrat piiriintsidenti,
milles süüdistatakse eesti diversante. Jaanilinna ja Petseri taha
on koondatud vähemalt sada tuhat nõukogude sõjaväelast koos
hirmuäratava koguse rasketehnikaga. Eesti korraldab kordusõppuste
nime all varjatud mobilisatsiooni ning valmistab rahvast ette
võimalikuks konfliktiks. Rahvas on kindlameelne – Vabadussõjas
raskelt kättevõidetud vabaduse eest tuleb seista. Niisamuti on
sõjaväelased meeldivalt üllatunud, et eesti poliitikud ei löö
lõpuks vedelaks. Ent abi pole kuskilt oodata – on küll
vastastikuse abi leping Lätiga (autor kirjutab, et Läti oli tollal
militaarselt võimsam kui Eesti – kas päriselt oligi nii?),
soomlastega on vaid suusõnaline jutt, et vajadusel lukustada Soome
laht. Leedu on Vilniuse üle rõõmus, ja meie kandi suurriik
Poola... Poolat pole.
“Ei olnud mingit kahtlust, et president hoiatas rahvast läheneva õnnetuse eest. Kõne tõstis isamaaliselt mõtlevate meeste, ja neid ei olnud teps mitte vähe, eneseuhkust piisavalt, et kodustele võrdlemisi sõjakalt öelda:
“Tulgu ainult, eks me vaata, kes keda!”
Vähemasti oli nüüd teada, et riigimehed ähvarduste ees araks ei löönud.
Naised seevastu ohkasid raske südamega ja toimetasid oma igapäevaseid asju vaikides edasi.” (lk 138)
Oktoobris katkevad kõnelused lõplikult
ning Kremli varasemad jõulised ähvardused saavad tõeks.
“Sõda algas 14. oktoobri hommikul. Komarovka kordonis oli vaevalt koitnud, kui valgeneva taeva ja sünktumeda metsaviiru taustal nähti eredaid sähvatusi ja kohe seejärel kostus piirivalvurite kõrvu suurtükkide kanonaad, mis katkematult jätkus. Kogupaukude mürin üha tihenes.” (lk 165)
Nõukogude vägede kaks
pealetungisuunda kohtavad südi vastupanu. Mingil moel toimib
Tallinna õhutõrje, mingil moel õnnestub üle piiri voolavaid tanke
hävitada-rikkuda. Samaaegselt ründab Nõukogude Liit ka Lätit
(suuresti abiks Leedus paiknevad lennuväljad, mis Vilniuse vastu
saadud). Soome peab nüüd omakorda baaside asjus läbirääkimisi
(Kremli omad toovad neile hoiatavaks näiteks Eesti-Läti saatuse;
neil on vaja piiri Leningradist kaugemale nihutada ja muidugi Soome
lahe üle kontrolli saada), kuniks novembris needki katkevad ja
sealgi tungivad nõukogude väed peale lavastatud intsidenti üle
piiri – Eestit ja Lätit see mõneti aitab, nüüd peavad
nõukogudelased ka soomlastega jändama. Vähemalt on viimaks
võimalik Eesti ja Soome vaheline sõjaline koostöö ja nii
üritatakse Soome laht nõukogude laevastikule lukku panna. Ent jama
on see, et eesti vägede kangelaslikust ja oskuslikust vastupanust
ning nõukogude vägede ohtrast hävitamisest hoolimata tuleb üha
sisemaale taganeda ja Eesti sõjaväel terendamas meestepuudus
(kuskil oli Laidoneri poolt võrdlus, et Vabadussõjas langes
keskmiselt 8 meest päevas, siis selles konfliktis 114? Võin hetkel
numbritega eksida, pole raamatut enam käepärast)...
Ja raamatu lõpus teeb autor ootamatu
pöörde fantastikasse (või paranormaalsusse?) ning lahendab selle
sõjalise konflikti päris jaburalt ja kirvehoobiga. See on tõesti...
ootamatu. (Ei hakka raamatu sündmustikku spoilerdama, aga kas see
lõpus sisse toodud tegelane reaalselt omas tol ajastul mingisugust
mõjuvõimu?) Ehk polnud autoril südant julma lõpuni välja minna?
Soov säästa eestlastest lugejaid? Kui muidu püsib tekst mingil
moel usutavuse piirides, siis lõpp läheb juba Tõivelemb Vallaku
fantaasia kanti.
Eks omaette nähtuseks ole ka raamatus
valitsev paatos, tegelased räägivad ilukõneliselt nagu
teatrilaval, kõik on Eesti vabadusest kantud ja muidu heroilised.
Pole märkigi ühestki kahtlejast või äraandjast, eks rohi
rohelisem ja taevas sinisem, tollane elukorraldus kui asjalik ja
isamaaline idüll. Rahvusromantism 21. sajandil? Tegelaskonnas on nii
Eesti kõrgemad võimukandjad kui erinevad mobiliseeritud; pilgu saab
heita ka Kremli südamesse ja nõukogude sõjaväelaste peas
toimuvasse. Ja väheke ka soomlaste vaatepunkti.
Ühesõnaga, intrigeeriv raamat oma
selgete kirjanduslike puudustega – see veider lõpplahendus (kuidas
siis võinuks maailmasõda edasi kulgeda? Ei kujuta ette, et Eesti
jäänuks edasiste sündmuste käigus natside või enamlaste poolt
okupeerimata) ja tegelaste ühekülgsus. Aga noh, sellisest
rahvuslikust konfliktist polegi lihtne kirjutada (näiteks kasvõi
lähitulevikuainelised Kivisivi või Reichardti romaanid).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar