Kui eelmiste Vahtkonna ja Vimesi
seikluste puhul tundus, et Ankh Morpork on sündmuskohana end
suuresti ammendanud ning vahtkondlased on Vetinari käes pigem
välispoliitilised tööriistad, siis nüüd ähvardab linna trollide
ja päkapikkude pikaajaliste pingete täismõõduline lahvatamine.
Lisaks avastab Vimes, et ta poeg on
juba üle aasta vana ja selle järeltulijaga on võimalik suhelda –
ning ta võtab endale pühaks ülesandeks iga päev kell kuus lapsele
raamatut ette lugeda, juhtugu linnas mis iganes. Eks see tekitab
probleeme, et kella kuueks koju jõuda, aga meest sõnast!
Nojah, ühesõnaga, taas kord on
lahvatamas trollide ja päkapike konflikt, veel hullem, linna alusest
salajasest kaevandusest avastatakse päkapike ühe liider, kes on
justkui trolli poolt maha löödud. Aga vahtkondlased ei usu, et see
nii juhtus – ja üleüldse, mida päkapikud linna alt otsivad? Mida
nad iga hinna eest varjavad? Veel hullem, miks üritavad päkapikud
Vimesi kodus tema perekonda maha nottida? Ja probleem areneb edasi...
vähemalt ei toimuks päkapike-trollide esimene lahing Ankh Morporkis
endas.
Raamatu kõrvaltegelaste hulgas jälle
tähtsamal kohal naised, seekord Vahtkonna enda omad – nimelt on
Vimes sunnitud palkama naisvampiiri, kes äratab libahundis meeletu
armukadeduse kapten Porgandi pärast. Veel hullem, Nobbsil on
tekkinud suhe võrratu striptiisitariga. Ja Lõbus Pisipepu avastab,
et naistega on tore hängida.
Pratchett on ikka vaimustunud von Lipwigist, nii on linlaste kõnepruuki ilmunud ohtralt väljendeid a
la “pöörane nagu postiülem” jne. Seletamatul kombel on
jäljetult kadunud viimaste raamatute üks enimmainitud vahtkondlasi
Reg, see asemel on foonil alati märgatav ajalehefotograaf Otto.
Ning seekord pole ka plaani Vetinari mõrvamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar