Einoh, igati tempokas glamuurpõnevik –
ameeriklaste, brittide ja iisraellaste väga vinged ja ülisalajased
eriteenistused madistavad erinevate muslimitest terroristidega; nii
tehnika kui inimesed, kõik on nö viimane sõna, ja eks
terroristidel on niisamuti selline konspiratiivsus, et seda annab
lahti muukida. Tegevus leiab aset nii Ameerikas, Inglismaal,
Pakistanis kui Somaalias – on vaja kätte saada Jutlustaja nimeline
jutlustaja, kes läänemaailma muslimitele suunatud
videopöördumistega piitsutab jüngreid ametiisikutest läänlasi
tapma. Ja tõepoolest, tema järgijad asuvadki Ameerikas ja
Inglismaal ametiisikuid hävitama, mille käigus siis ise niisamuti
paradiisi saadakse.
Probleem on tõsine, sest lääne
eriteenistused ei saa sellele Jutlustajale kuidagi jälile, kuna teda
abistab arvutigeenius, kes suudab kõik jäljed netiavarustesse
peita. Jutlustaja on pandud ameeriklaste salajasse tapmisnimekirja,
ainult et pole halli aimugi, kellega üldse tegu võiks olla,
rääkimata sellet, et kus ta paikneda võiks jne. Teda pannakse
jälitama Jälitaja, kes on viinud läbi ameeriklaste salajases
eriteenistuses kõiksugu valgustkartvaid operatsioone. Ühel hetkel
juhtub nii, et järjekordne Jutlustaja jünger oma tapatöö käigus
ühtlasi haavab surmavalt Jälitaja pensionärist isa. Nüüd on
Jälitajale asi personaalne! Ta peab Jutlustaja tapma!
Noh, selleks tuleb sukelduda
üliturvatud kübermaailma ja arhailisse külaühiskonda, pista rinda
somaali piraatide ja angloameerika bürokraatiaga. Droonid põrisevad
taevas ja agente leidub kõige hullemaski põrgus. Kuid ometigi võib
viimaks idenfitseeritud Jutlustaja pääseda... Aga seda ei tohi
juhtuda!
Forsythi tegelased ei jagune üksüheselt
mustvalgeks – on muslimid (k.a. läänlastest muslimid), kes on nii
head, neutraalsed kui pahad tegelased; ja on läänemaailma inimesed
(v.a. läänlastest muslimid), kes võivad olla nii head kui
neutraalsed tegelased. Pole siin hinnangut Iraagi või Afganistani
sõdadele, need lihtsalt eksisteerivad eriteenistuste õnnestunud või
ebaõnnestunud operatsioonide nimekirjas. (Huvitaval kombel jääb
usbekkidest mulje kui ühest raevukamast läänevastasest rahvast.)
Forsyth annab oma peamistele tegelastele ajaloo ja motiivid
tegutsemaks nii nagu nad selle raamatu reaalsuses teevad, aga eks
tegemist on tüüpidega, mitte karakteritega. Eks see raamat ole
omamoodi toetavaks jõuks läänemaailma tugevuse kuvandile, siin
leiavad õigustuse ka need probleemsed juhtumid, mis iseenesest pole
seaduslikud, kuid on üldise hüve hüvanguks.
Et siis selline paarisajaleheküljeline
adrenaliinisahmakas, pole siin mingit molutamist või
argumenteerimist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar