Viis juttu Wallanderi nö varasemast
ajast – kuidas ta Malmös kriminaalpolitseisse püüdles ja
seejärel mõned juhtumid 80ndate Ystadist. Monaga tutvuse algus ning
hilisem lahkuminek. Ystadi perioodil on veel Rydberg elus, kuid juba
igati haiglane. Ja noh, neli esimest juhtumit pole nii õõvastavad
kui hilisemat aega käsitlevates romaanides. Muidugi on igas loos
probleemiks seegi, et Rootsi demokraatlik kord on muutumas ja seda on
raske aduda.
Kogumiku nimilugu läheb juba
hilisemate romaanide laadi – jõhkrad mõrvad ja rahvusvahelised
sidemed; pigem ongi see lugu nö täiemahuliseks tellisromaaniks
lahti kirjutamata jäänud. Rydbergist kui geeniusuurijast siin suurt
aimu ei saa, on näha vaid Wallanderi respekti vanema kolleegi suhtes
(kes pealegi töötab Wallanderi alluvuses).
Ja sega suurt selgemaks saa ka Monaga
minevik, juba esimest loost (mis leiab aset 1969. aastal) on näha,
et noortel pole klapp just täiuslik, ning hiljemgi ütleb Wallander
endale, et koos ollakse/oldi vaid tütre pärast. Noh, ja üks hetk
sai tütar täisealiseks ja pere lagunes. Esimeses loos on ka selline
humoorikam hetk, kus ligi kuuekümneaastane isa nuriseb 21-aastase
Wallanderiga, et see pole talle lapselapsi andnud. Nonoh.
“Ta läks ukse juurde ja andis kella. Siis märkas ta, et kella juhe on lahti rebitud. Ta koputas ja jäi ootama. Lõpuks tagus ta ukse peale nii kõvasti, et see läks lahti. Ta hüüdis, kas keegi on kodus. Ei mingit vastust. Ma ei peaks sisse minema, mõtles ta. Sellega rikun ma tervet rida reegleid, mis ei kehti ainult politseinike, vaid kõikide kodanike kohtta. Seejärel lükkas ta ukse lahti ja astus sisse.” (“Püramiid”, lk 299)
raamatukoi
juuli raamaturiiul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar