Selline kiiksuga kriminaalromaan, kus
teksti jutustaja peaks olema see, kes saadab korda tapatöö – ehk
üks kolmest tegelasest. On see ametnik, arst või autorihakatis? On
kolm kõrtsituttavat, kes kohtudes arutavad autorihakatise
kirjutamisplaane. Eelkõige jälgib romaan ametniku hukatuslikku
armumist ühte kaunisse kinnisvaramaaklerisse; kellele see
kindlustusametnik tahab esineda rikkurina, milleks on tal järgnevalt
vaja röövida oma firma kassat – et naine vaid temasugusele
tähelepanu pööraks. Muidugi lõppeb see muudmoodi kui see ametnik
oma vaimusilmas ihaldab. Ent samas, ehk on just ametniku kiiksuline
elu see, mis võiks autorihakatist suurtöö kirjutamiseks innustada?
Eks vahel tekib kahtlus, et kas
jutustaja räägib oma fantaasia raames või segunevad siia
jutustusse autorihakatise ja ta sõprade loomekatsetused. Kuskil on
väikesed vastuolud. Aga miks, selgub loo lõpuks.
Et on siis selline lühiromaan. Tuleb
elada ikka oma elu, mitte ennast läbi teiste teostada.
“Õnnetuseks siin see lugu veel ei lõpe. Mõnikord on nii, nagu ütleb laulusalm: kui oled kaotanud kõik, ei tähenda see veel, et sa ei võiks kaotada veel rohkem.” (lk 60)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar