See romaan on Mankelli esimene
Wallanderi raamat, ent hiljem on ta kirjutanud jutte, mis eelnevad
sellele romaanile, eelkõige siis “Püramiid”, mis peaks olema
otsene eellugu “Näota mõrvaritele”. Kuid need eellood on pigem
kohendatud sobituma hiljem kirjutatud Wallanderi romaanidega, ja
erinevad mitmeski detailis siinses raamatus tooduga. Nii on
Wallanderi eraelu peale Monast lahkuminekut vähe teistsugune
(“Püramiidis” suhe medõega, siin peale lahkuminekut kurvalt
kuival), sõprussuhe Sten Wideniga muudmoodi, Ystadi töökaaslased
samuti... vähe muutunud rõhuasetusega (noor Martinson vs kogenud
Martinsson, Rydberg on kui modifikatsioon Rydbergist ja Nybergist
(kellest pole üldse juttu, ent ometi eksisteerib eelloos)).
“Püramiidis” sai Wallander nuga 21-aastaselt, siin aga
23-aastaselt, ja eks erinevusi ole veelgi.
Lugu ise on teadagi jõhker ja
sisepoliitiliselt pinev. Tõurastatakse vanapaar, kahtluse alla
satuvad sisserändajad, mistõttu marurahvuslased hukkavad
külmavereliselt ühe somaallase. Nagu ikka, selgub, et muidu
korralike inimeste elu osutub lähemalt uurides vähe teistsuguseks
kui see muidu avalikkuses paistab. Eks ühtlasi kordu raamatust
raamatusse tuttavad refräänid, mille võib lugemata jätta (selle
uue ilmakorra jaoks on vaja uusi politseinikke, kes mõistaks
paremini käsitleda seda tänapäevast arutut vägivalda jne). Miski
on Rootsi riigis mäda!
Nagu ikka, on hämmastav see, kuidas
korralikult toitumata ja puhkamata on Wallander ja semud võimelised
sellisele elutempole vastu pidama. See tekitab endale füüsilist
ebamugavust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar