Stanisław Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn (2015)

Enne telenovelasid oli Witkiewicz...

Raske on uskuda, et poola kirjandus on niivõrd elav nagu see Lindepuu tõlgitud autorite tõttu mulle näib – ja seda eelkõige modernse draama poolelt (millest on tulnud selline poolalik elavus? Katoliikluse, slaavi ja euroopa mõjudest?). Peale Witkiewiczi lugemist on üldse vähe piinlik mõelda eesti draamakirjandusele enne Unti ja Kõivu. Aga noh, eks erand kinnitab reeglit ja eks oma võlu ole ka tasa-ja-targu-kirjanduses (O'Neill!).

Kuna 14 näidendit järjest 550 leheküljel läbilugemiseks on selgelt liig, jäi ajju vähe hägune, aga rammus maitse. Endale küündisid väga esile “Väikeses häärberis” (kas tõesti poola koolilastele kohustuslik kirjandus? Ei tule ette, et eesti koolikavas oleks midagi niivõrd... üleannetut) ja “Vesikana” kui

sellised vägagi kiivas nö perekonnadraamad (või kuidas neid määratledagi), mis rokivad ikka täiega – armastused ja armukesed paiskuvad sinna-tänna, vaimud või surnust ülestõusjad naaksuvad elavate kallal edasi, käib üks armutu manipuleerimine millegi nimel. Lahtine maailm – kes on kellega koos (ja millal), kes on kelle laps ja kuidas sellised sugulussuhted muutuvad. Kui armastuse heitlikkus on, noh, üldiselt oodatav (samas stseenisiseselt sellised sügavad armumised eri partneritega on vast... lööv), siis laste ja vanemate suhted elavad kriisist kriisi (muidugi, kas tegelased seda üldse kriisina võtavadki – see on lihtsalt mänguline olukord, milles nad autori poolt eksisteerivad; psühholoogilisi karaktereid neis näidendites ei leia).

“ORDUMEISTER: Veel kord – nägemist. Ja mis puutub Janulkasse, siis kõige rohkem häiris mind see, et ma armusin temasse kõige tavalisema, nõndanimetatud Suure Armastusega. See oli juba väljakannatamatu. Eile petsin teda prooviks hertsoginnaga ja veel kellegagi, aga see ei aidanud ühti. Ma ei ole üldse selline tavaline moodne aristokraat. Ammustel aegadel püüdlesime meile tõeliselt suurte inimeste poolt antud tiitlite poole. Täna varjab suurem osa meist nende tiitlite taha tühisust, tihti täiesti tavalist sigadust. Ei – selline ma ei ole ja selliseks ma ka ei saa. Noh – viimast korda – nägemist.
Meister läheb Peletiste juurde, istub nende vahele ja siis põrutab endale brauningust kuuli kolpa; vajub selili. Kostab aeroplaani mootorimüra. 

FIZDEJKO: Imeline, imeline! Sellisest muretust hommikust olen juba ammu unistanud.
ELSA: Natuke liiga palju rääkis enne surma see meie peaaegu väimees. Ma jään magama. Ärata mind üles, kui midagi huvitavat juhtub.” (“Janulka, Fizdejko tütar”, lk 224)

Tegevustik toimib kenasti punktist A punkti B, aga see toimimine ise on kuidagi... erineval loogikal, Eros ja Thanatos liiguvad üheltpoolt väga sirgjooneliselt (ihad tuleb rahuldada), ent teisalt väga hämaratel aladel (kuidas neid ihasid ikkagi täide viia). AB asemel on WTF. Ja asi pole selles, et autor viskaks lihtsalt hanguga sürri või absurdi (kuigi, ka see oleks võimalik).

“KARMAZYNIELLO: Vaene ema. Oh Jumal, Jumal! Milline kohutav tõbras on ikka see minu isa.
MIKULINI: Ma palun sind väga! Ma tapsin ta ka sellepärast, et ma piinlesin temaga. Mina püüdsin uuesti läbi elada ammust armastust, uuesti kokku laduda oma katkise elu tükke ega suutnud seda. Ma vihkasin teda sellepärast, et ta oli liiga vana. Andesta mulle ja anna mulle Mirabella.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 389)

Witkiewicz loob tavamõistusega võttes koleda maailma, kuid üldiselt täidab selle füüsilise iluga – enamasti on tähtsamad tegelased ikka väljapaistva välimusega (omamoodi lõbustav lugeda näidendite algul tegelaste tutvustusi) ning tupsutavad-mürgeldavad enamvähem kodanlikes oludes (no veduri- ja leeduteemalised näidendid on ehk “higisemad”). Nagu öeldud, pole tegelased psühholoogilised karakterid, nad etendavad autori (õigemini vastuvõtja?) silmis nö kõrget kunsti, aga seda väga vabas või väändunud võtmes; kõik need aadlikud või kunstnikud või ärimehed või deemonlikud iludused, nad on autori käes reaalsusest irdunud hüpiknukud – miski meenutab meile võimalikku argisituatsiooni (või no kasvõi draamasituatsiooni), ent need toimivad siinsetes näidendites tavaloogika kõrval. Draamat on justkui liialt palju ja see draama toimib pahatihti harjumatult. Ja ega autor end kammerlikkusega tagasi hoia, intiimsed jutuajamised võivad paisuda masside mölluks.

Autori eneseiroonia on ehk kokkuvõetav niimoodi:

“MIRABELLA: Eh, see on üks tobe ja komplitseeritud plära. Ma olen täiesti tavaline neiu. Ärge ajage mind vihale. Nüüd on nad kõik teatrirekvisiidid välja otsinud ja vehivad nendega: see on selle poeg, nagu toogi, see jälle ei ole selle õde, aga see jälle armastab teda ja nii edasi. Kas te ei saa aru, et nende jaoks, kes ei osale teie mängus, võib see olla tõeliselt traagiline? Te olete rumalad lapsed, ei midagi enamat.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 398)

Ühesõnaga, on selline groteskne (võlts?)paatosliku otsinguga näidendite maailm. Üleküllastatud maailm. Veel hullem, aegajalt langevad tegelased filosofeerivasse targutamisse (mille jooksul ja lõpuks juhtub ikka teadagi

mis). Võiks öelda, et kõik kokku on üks kunstiline tilulilu, aga... kuradi lööva poeetikaga – naeraks, aga mille üle; saaks toimivast aru, aga kuidas? [Järgnev lause pole ehk süvamõtestatud.] Näidendid on ehk võimalik näide sellest, kui kirjandusautor keerab pööraseks draamaautoriks (sest ega kõik draamaautorid harrasta ilukirjandust – natuke raske on ette kujutada nt Kane'i proosat või luulet) – tegemist on lavatekstidega, ent ühtlasi intensiivsete lugemiskogemustega.

Ja nagu öeldud, sellist intensiivset draamatellist ei soovitaks järjest läbi lugeda, seedimine jääb vähe poolikuks nagu eespool kirjas. Aga noh, võib juba ette öelda, et arvatavalt üks mu selle aasta lugemiselamusi (hmh, 2014 oli kuidagi tuimavõitu); loodetavasti jõuab siit midagigi eesti teatrilavadele.

“ELLINOR: Härra Price, te olete kohutav inimene. Te olete minu mehe sisse mässinud. Nii targa mehe võtsite oma võimusesse vaid selleks, et minuga kohtuda. Mulle tundub, et ta ei suuda enam ilma teieta elada.
PRICE: Kas see ärritab teid? Muuseas, ma olen talle tõepoolest vajalik. Peale selle, ma armastan teid. Ma ütlesin seda juba eile. Täna kordan sedasama, ehkki ma ei usu, et sellel oleks mingi eesmärk.” (“Mister Price”, lk 480)