16 august, 2016

Arto Paasilinna – Lummav vabasurmasõit (1997)

Kui minu kogemusest on autori romaanid ühe kuni mitme tegelase vaatenurgast, siis peale alguspeatükkide ei saa siin õieti kellegi pähe süveneda – Paasilinna jutustab romaani kokkusurutud eri tegelaste lugusid, mistõttu jääb suhe tekstiga mõneti... distantseeritumaks. Vähemalt pole sõnaõigust kogu mitmekümnepealisel enesetapjate seltskonnal, kes sinna bussi kokkusurutud, mõnd markeeritakse vaid ühe-kahe mainimisega. Kui eelmise lugemise puhul võis rääkida teatud nostalgiarõõmust, siis nüüd on see tagaplaanil; autor on pigem teravalt sotsiaalkriitiline, paistab, et Paasilinna on kapitalistliku ühiskonna pakutava elukorraldusega väheke rahulolematu. Mammona ja glamuursema elu tagaajamine mõjub üsna hävitavalt sotsiaalsemas plaanis, millest siis ka... meeleheitest punguv suitsiidsus.

Romaan ongi inimestest, kes erinevatel põhjustel on oma eludega umbe jooksnud, ning rohkem või vähem on valmis suitsiidiks. Raamatu algul kohtuvadki kaks enesetapjat, kes otsustavad, et endile ja ühiskonnale oleks kasulikum suitsiide organiseeritult läbi viia. Selle mõtte peale panevad nad ajalehte kuulutuse omasugustega kohtumiseks, ning edasi läheb road movieks läbi Soome ja Skandinaavia edasi Kesk-Euroopa ja sealt Portugali, bussitäis erinevaid soomlastest suitsiidiihalejaid, kes otsivad üheskoos sobivat kohta elust lahkumiseks. Nagu ikka, kõik pole kahjuks nii lihtne ning elu lükkab ette oma ootamatusi ja fataalsusi.

Eks jah, raske on oodata, et autor kirjutaks muudkui ühe malliga romaane soome nipernaadist, kes ikka põgeneb kokkuvariseva elukorralduse eest kõnnumaale haavu lakkuma kuni taas jalgele tõuseb (no eks Paasilinnal on ka külaromaane). Romaani teema on üsna võllahuumori kanti, soome-ugrilik tume raskemeelsus on muidugi rahvuslikult eripärane ja võõramaalastele huvitav, aga samas ka küllaltki ruineeriv inimolemuse külg.

„Rellonen sattus hoogu: „Mõtle nüüd, Hermanni! Suurema hulgaga võiksime ühise terapeudi palgata, võiksime oma viimased päevad veeta elu nautides. Kambas on ikka mõnusam elada kui üksipäini. Võiksime paljundada omastele määratud hüvastijätukirju, anda testamendid ühiselt palgatud advokaadi hoida, see säästaks raha... võib-olla saaksime ka surmakuulutusteks hinnaalandust, kui meid on küllalt palju. Meil oleks võimalik lahedalt elada, sest kindlasti satub sekka mõni jõukaski inimene, rikkad sooritavad tänapäeval enesetappe rohkem, kui oskad arvata, ja naisi saaks kergesti kaasa, ma tean, et Soomes on palju enesetapule mõtlevaid naisi, ja need ei näe enamasti sugugi hullud välja, vastupidi, masendunud naised on oma nukrameelsel moel lausa kütkestavad...““ (lk 17)

avaldatud mõtted

Kommentaare ei ole: