Kui minu kogemusest on autori romaanid
ühe kuni mitme tegelase vaatenurgast, siis peale alguspeatükkide ei
saa siin õieti kellegi pähe süveneda – Paasilinna jutustab
romaani kokkusurutud eri tegelaste lugusid, mistõttu jääb suhe
tekstiga mõneti... distantseeritumaks. Vähemalt pole sõnaõigust
kogu mitmekümnepealisel enesetapjate seltskonnal, kes sinna bussi
kokkusurutud, mõnd markeeritakse vaid ühe-kahe mainimisega. Kui
eelmise lugemise puhul võis rääkida teatud nostalgiarõõmust,
siis nüüd on see tagaplaanil; autor on pigem teravalt
sotsiaalkriitiline, paistab, et Paasilinna on kapitalistliku
ühiskonna pakutava elukorraldusega väheke rahulolematu. Mammona ja
glamuursema elu tagaajamine mõjub üsna hävitavalt sotsiaalsemas
plaanis, millest siis ka... meeleheitest punguv suitsiidsus.
Romaan ongi inimestest, kes erinevatel
põhjustel on oma eludega umbe jooksnud, ning rohkem või vähem on
valmis suitsiidiks. Raamatu algul kohtuvadki kaks enesetapjat, kes
otsustavad, et endile ja ühiskonnale oleks kasulikum suitsiide
organiseeritult läbi viia. Selle mõtte peale panevad nad ajalehte
kuulutuse omasugustega kohtumiseks, ning edasi läheb road movieks
läbi Soome ja Skandinaavia edasi Kesk-Euroopa ja sealt Portugali,
bussitäis erinevaid soomlastest suitsiidiihalejaid, kes otsivad
üheskoos sobivat kohta elust lahkumiseks. Nagu ikka, kõik pole
kahjuks nii lihtne ning elu lükkab ette oma ootamatusi ja
fataalsusi.
Eks jah, raske on oodata, et autor
kirjutaks muudkui ühe malliga romaane soome nipernaadist, kes ikka
põgeneb kokkuvariseva elukorralduse eest kõnnumaale haavu lakkuma
kuni taas jalgele tõuseb (no eks Paasilinnal on ka külaromaane).
Romaani teema on üsna võllahuumori kanti, soome-ugrilik tume
raskemeelsus on muidugi rahvuslikult eripärane ja võõramaalastele
huvitav, aga samas ka küllaltki ruineeriv inimolemuse külg.
„Rellonen sattus hoogu: „Mõtle nüüd, Hermanni! Suurema hulgaga võiksime ühise terapeudi palgata, võiksime oma viimased päevad veeta elu nautides. Kambas on ikka mõnusam elada kui üksipäini. Võiksime paljundada omastele määratud hüvastijätukirju, anda testamendid ühiselt palgatud advokaadi hoida, see säästaks raha... võib-olla saaksime ka surmakuulutusteks hinnaalandust, kui meid on küllalt palju. Meil oleks võimalik lahedalt elada, sest kindlasti satub sekka mõni jõukaski inimene, rikkad sooritavad tänapäeval enesetappe rohkem, kui oskad arvata, ja naisi saaks kergesti kaasa, ma tean, et Soomes on palju enesetapule mõtlevaid naisi, ja need ei näe enamasti sugugi hullud välja, vastupidi, masendunud naised on oma nukrameelsel moel lausa kütkestavad...““ (lk 17)
avaldatud mõtted
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar