Poeetiline hämarulme, selliste
tekstide õnnestumine on minu meelest harvaesinev nähtus. Seega
loogiline järeldus on, et see lugu pole just rõõmuallikaks.
Umbmääraselt võiks öelda, et tegemist on kirjeldusega universumi
äärealadele saadetud ekspeditsioonist, mis kestab ikka... enam kui
kaua. Peategelane kui selline on digitaliseeritud jne, ometi on tal
õrnad mälestused ühest naisest jne. Kokku siis kaheksa üsna
piinarikast lehekülge selle digitaliseeritud teadvuse kulgemisest...
kaheksa miljardi aasta jooksul. Tekstist ei oska mitte midagi arvata,
esimene Reedi lugu, mis täiesti mööda läheb (paistab, et „Roxie“
oli samuti üks hambavalu).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar