Lugu pole just mitmekesisest tegevusest
kihav – Paulal on esimene koolipäev, ja see on ärev päev. Kui
kellelgi on meeles esimene koolipäev, siis palju õnne, ma ei mäleta
isegi, et oleksin põhikooli või keskkooli abituriendina esimese
klassi alustajaid aktusele juhatanud (või äkki seda traditsiooni
polegi igas koolis?).
Paula avastab, et täiskasvanud võivad
tüütud olla (muidugi on see minupoolne liialdus, see avastus peaks
olema ammu kogetud) – sest nad peavad kõnesid. Tõepoolest,
kõned... millised kuulajad küll suudavad neid meelde jätta? Või
on selline tapeet lastele sobiv sissejuhatus täiskasvanute maailma
rutiinsuse tutvustamiseks? Muidugi, ega täiskasvanute maailm pole
vaid rutiinne hallus, leidub ka rõõme ja värve.
Ega suurt midagi sellest raamatust
kirjutada ei oska – lapsel on ärevus suure muutuse puhul, kõik
need tundmatud inimesed ja kohad ja kohustused. Aga õnneks läheb
Joosep Paulaga ühte klassi, harva on lastel sellist vedamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar