Arto Paasilinna – Maailma parim küla (2003)

Käesoleva romaaniga võrreldes on jänese ja rebase romaanid õige kammerlikud, seal on uurimise all vaid üksikisiku saatused. Bussiromaan... no selle tegevus kestab vaid paar kuud. Kuid käesolev teos on õige laiahaardeline, hõlmates aega üle kolme aastakümne ning käsitleb maailmakorra ja Maa enda muutumist – taustal toimub tuumapommidega sõdimine ning Maad tabab koguni komeet. Kuid tervemõistuslikud soomlased, nemad jäävad ellu, elavad üle koguni erinevatest konfliktidest põhjustatud rahvasterändamise. (Kuigi peale komeeditabamust... äkki on saabuv troopika vaid „eelsoojendus“ kliimamuutusele.)

Eks mingil moel võiks küsida, et kas Paasilinna ei võtnud endale liialt suure suutäie, kirjeldades vaid kahesajal leheküljel sellist maailma muutumist – aga samas, ega eesmärgiks polegi tõsist apokalüpsisekirjandust luua, piisab visandamisest, mis peaks lugejaid hoiatama ja kainestama. (Huvitav oleks teada, kuidas 40000 aasia naist kohanesid Pohjanmaa oludes.) Paasilinna soomlaste enesekindlus kriisidega kohanemisel on muidugi kadestamisväärt, sellisel rahval on küllalt selgroogu, et lisaks välisvaenlastele hakkama saada ka rahvuslike luparditega (kuigi eks Toropainen oli kuni lõpuni küllaltki riigitruu, ikka proovis Soome riigi tavadega arvestada).

Et siis, eluterve nägemus maailmalõpule vastu sammumisest (võrdluseks noorema soome autori tulevikunägemus). Tuleb aga jõud ühendada ja käed vähe rakku ajada, küll siis on ka elu mõnusam. Hiljuti tehti Raadioteatris romaanist kuuldemäng, mis omakorda üllitati audioplaadil; peaks selle lähiajal üle kuulama. Niisamuti tuleks ehk üle lugeda „Ulguv mölder“, sellest on enam kui hägusad mälestused.

„Sorjonen hakkas härgi kiitma. Ta seletas, et nelikveoga traktor on kallis, aga härjapaari veavad kaheksa sõrga. Härgi ei pea remontima, nemad juba naljalt katki ei lähe. Kuna Sorjonen oli endine taksojuht, siis teadis ta vägagi hästi, kui kallis on masinaid putitada. Kui härgadele mingi haigus külge hakkab, saavad nad tavaliselt iseenesest terveks ning kui on tegu surmatõvega, saab vähemalt korralikku vorsti ja fileeliha. Äraaetud traktoriraip on ainult risuks jalus ning rikub vaadet, ent härjanahast saab saapamaterjali ning tema luudest võib seepi keeta.“ (lk 125)

ulmekirjanduse baas