Raamatut on veidi raske määratleda,
aga ehk võiks seda nimetada dokumentaalsete sugemetega
ilukirjanduseks – kui võtta tõene seda, et enamik tegelasi on
loodud autori tehtud intervjuude abil. Romaan on käimasolevast
Ukraina-Venemaa sõjast ning sellele eelnenud sündmustest Kiievis ja
Krimmis. Pearõhk on Donetski lennujaama lahingu viimasel nädalal,
aga peategelase fotograaf Aleksei silme läbi saab aimu ka Krimmis ja
Ida-Ukrainas toimunust.
Aleksei on Moskvast pärit fotograaf,
kes on emigreerunud perega Venemaalt ja töötab nüüd ameerika
ajalehe heaks. Sõjafotograaf, ke eelkõige tööpõlluks endise
Nõukogude Liidu konfliktipiirkonnad, niisamuti on ta käinud
pildistamas eelmise kümnendi Afganistani ja Iraagi sõdu. Teisest
Tšetšeenia sõjast on mehel omakorda side praeguse sõjaga – üks
tšetšeeni venemeelne sõjapealik on vandunud kättemaksu Alekseile,
kuna see tema käest vangist põgenedes tappis sõjapealiku kaks
sugulast. Nüüd on tšetšeen oma meestega Ida-Ukrainas võitlemas
Venemaa eest, ning avastab, et Aleksei on samuti seal sündmusi
ameeriklastele pildistamas.
Peale selle verise konflikti on
romaanis veel dramaatiline armukolmnurk – Aleksei, Nika ja Stepan
(pluss Aleksei vähki surev abikaasa). Nika ja Aleksei armuvad
Maidani sündmuste käigus, Nika sõjaväelasest meessõber Stepan
pole just ülemäära rõõmus, et Nika ei armasta teda enam. Aga
naise meel on mitmekesine, seda enam, et Aleksei tunnistab
vahelejäämisel oma abikaasale seda... pingelisest poliitilisest
olukorrast põhjustatud armusuhet. Ning Donetski lennujaamas, kuhu
Aleksei sõjafotosid tegema läheb, on Stepan omakorda ukraina
sõjameeste ülemuseks. Aga mehed... saavad hakkama, sest Aleksei ei
avalda omaltpoolt täit tõde – mida nad Nikaga õigupoolest
üheskoos tegid.
Raamatus edasi antud sõda... on sõda
oma täies koleduses. Tsiviilelanike hävitamine, sõjaga seotute
piinamised ja hukkamised, ukraina vabatahtlike kangelaslikkus ja
ülemate üüratud käkid. Mikrotasandil tehakse kangelastegusid,
makrotasandil kogetakse katastroofe. Et tegemist lennujaama vihase
lahinguga, siis heroiline tegelasgalerii saab romaani jooksul kõvasti
hõrendatud. Kuid rõhk pole vaid naturalistlikul kangelaslikkusel
või romantilisel armulõõmal, Loiko kirjutab niisamuti õige
sorokinlikus laadis Putini ja ta õukonna tegemistest. Noh,
demoniseerimine on nagu on, hetkel jääb see teose laadis natuke
diktaatilise mõjuga võõrkehaks.
Sõjaromaanina on seda keeruline
kunstiliselt õnnestunuks lugeda – rõhk on emotsioonidel ja
dokumenteerimisel, ajalise distantsi puudumise tõttu on keeruline
sügavamalt ja kunstilisemalt konflikti lahata. Ehk siis tegemist on
emotsionaalse reportaažiga, mis on kokku segatud ilukirjanduslike
ambitsioonidega. Muidugi ei saa jätta mööda vaatamata teose
propagandistlikust poolest, kahtlemata on tegemist ukrainlastele
olulise vaatenurga tutvustamisega.
„Öeldakse, et kaevikus ateiste ei ole. Raske on seda tõsikindlalt väita. Igaüks elab oma kaevikukogemusi läbi erinevalt. Mõni erutub, mõni on peaaegu paanikas, aga mõni pöördub looja või tühjuse poole. Muidugi, keegi võib pidada sellist suhtumist sõja romantiseerimiseks. Kuid minu meelest ei ole see nii. Sõda on ebardlik. Kuid sõjas avalduvad nii inimese halvad kui ka head küljed. „See, et kaevikutes ei ole ateiste, ei ole argument ateistide vastu, vaid argument kaevikute vastu.““ (lk 155)
„Piiramisrõngas oli täielik, absoluutne. Vaenlane oli kõikja: ülal, all, ümberringi. Tema ülekaal elavjõus ja tehnikas oli masendav, äraarvamatu. Iga küborgi kohta tuli kuni sada separit. Rääkimata kuulipildujatest, tankidest ja Gradidest. Mõnikord oli niisugune tunne, et lennujaama ründab Vene armee.“ (lk 304)
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar