23 august, 2016

Catherynne M. Valente – White Lines on a Green Field (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Vahelduseks triksterilugu, kus Coyote nimeline noormees saabub hullutama üht väikelinna keskkooli. Coyote saab koolis hetkega kõigi lemmikuks, ta on kõige osavam ja ilusam ja targem (no kui vaid suvatseks tunnis suud avada). Ta on neidude lemmik, ta on noormeeste lemmik, ta on biseksuaalne sõiduvees trikster. Coyote ühineb selle keskkooli õnnetu ameerika jalgpalli meeskonnaga ja viib selle osariigi meistriks (ühtlasi rasestades tantsutüdrukuid ja teisi). Tema ümber keeb rõõm, inimesed tunnevad end ilusate ja võitmatutena, hullemadki vigastused paranevad pea kohe. Coyote'i juhtimisel haarab kogu linna dionüüslik joobumus. Kuid... kui Coyote on eesmärgi saavutanud, liigub ta edasi – ning senine paradiis langeb õhulossina kokku. Meeskond saab järgmisel hooajal tappa, koolitööd polegi enam geniaalsed, lisaks ohjeldamatu pidutsemise tagajärjel tekkinud terviseprobleemid.

Lugu jutustab teine trikster Bunny, kes jääb seda Coyote lahkumisele järgnevat pohmelli jälgima – natuke jääb arusaamatuks, kas triksterjänesel võibki üks selline funktsioon olla. Selline üdini ameerikalik lugu, ühelt poolt indiaani mütoloogia kasutamine, teiselt poolt ameerika väikelinna kultuuriiseärasused. Ei tulegi ette, et oleks varem aasta parimate antoloogiates sellisele sirgjoonelisele triksteriloole sattunud.

Kommentaare ei ole: