Peale VanderMeeri raamatut mõjub see
teos üsna tavapärase ulmeromaanina. Joshua, Lobsang ning vanad ja
uued semud puutuvad nüüd kokku ohuga, et nende Pikkmaad ähvardab...
paralleelne Pikkmaa, mis ida-lääne kulgemise asemel liigub
põhja-lõuna suunal; nii on siis tekkinud ristumine. Oht siis
selles, et seal on asunud tegutsema tegelased, kel eesmärgiks agar
maailmaruumi hõivamine, mis võiks edasi levida meile tuttavale
Pikkmaale. Kuid peategelased ja nende erinevad kaaslased otsustavad
jõud ühendada ja vastu hakata – mis omakorda viib üsna
traagiliste olukordadeni.
Seekordne romaan voolab üsna tasaselt,
pea terve raamat käib vaikne ülesehitus oodatavaks konfliktiks.
Sellise aeglase minekuga saab tutvuda mitmete tegelaste lugudega
(näiteks Joshua eelkäijate looga); muuhulgas hakkab kooruma kurb
tõsiasi, et Pikkmaale levinud inimhorde ootab ees... arengus nö
tagasilangus – peale Null-Maa põrmu langemist pole lihtsalt enam
võimalik teadust ja tootmist tasemel hoida. Inimestel pole enam
otsest kohustustki talumaks meeletuid pingutusi – piisab, kui
elushoidmiseks kõrvalmaailmade vahel liikuda, alati on kuskil
mugavam ja parem. Nii on ühtlasi soikumas kosmosevallutamise projekt
– kasvõi ainelised võimalused on kokku kuivamas. Kui niipalju
erinevaid uusi maailmu on käeulatuses, milleks siis teadusele või
tootmistööle pühenduda – mis omakorda ennustab häda uuele
superinimeste soole ehk Järgmistele, kel on hädasti vaja, et keegi
teeks nende heaks musta tööd.
Eks teksti melanhoolia ole osaliselt
põhjustatud ka sellest, et neljandaks raamatuks on hakanud peamised
tegelased vananema, esimese raamatu sündmustikust on möödunud
ikkagi üle kolmekümne aasta. Traditsioonilist pereõnne keegi suurt
ei koge, kogu aur läheb Pikkmaad tabavate eri probleemide
lahendamisele. Ja nagu öeldud, pole oodata, et tulevik säraks just
innovatiivselt.
Mõneti keeruline on arvata, et kus
siin Baxteri kirjutatus on Pratchetti panus. Aga nagu võib aru
saada, on koguni oodata ühisautorluse viiendat raamatut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar