Ilukirjanduslikus vormis mälestuse
politseitööst Tallinna kesklinnas aastatel 1992-1995 – ehk
jutustaja järgi ajal, kui taasiseseisvunud Eestis oli kõige
kriminogeensem ajastu (tuues näiteks, et kui rahavahetus oleks
toimunud 1992. aasta asemel 1993, oleks sellega kaasnenud kõvasti
paugutamist). Peategelane lõpetas 1992 aastal Paikuse politseikooli
pooleaastase kursuse, lasi end suunata Tallinna kesklinna jaoskonda
ning 18-aastase noormehena sukeldus tormilisse korrakaitseellu –
mis erines õige palju Paikusel õpitust. Eks natuke on raske ette
kujutada sellist lapspolitseinikku... kuid tollal oli see võimalik.
Niisiis kirjeldab autor/jutustaja Paul
Kass, milline tollal see politseielu rohujuuretasandil oli. Millised
kolleegid ja millised ainelised võimalused (nt vajadusel
ühistranspordiga arreteerima minemine). Kui palju oli jäänuseid
nõukogude süsteemist (protokollegi kirjutati vene keeles, niisamuti
ametlik suhtlus oli venekeelne). Omaette ooper on alkoholitarbimine,
mille talumiseks pidi tõepoolest raudne tervis olema. Ning muidugi
kriminaalid, kes karastuse saanud nõukogude vanglasüsteemist.
Vastuolud politseinike ja uurijate vahel. Noortel politseinikel
viskab aegajalt niivõrd kopa ette, et tekib igatsus nõukogude aja
järele, mil kurjategijatega oldi hulga karmimad.
Nagu autor ütleb, pole see otseselt
autobiograafiline tekst, mõndagi on kohendatud ja erinevaid
reaalseid inimesi tegelaskujudeks kokku segatud. Palju sappi kulub
igikestvatele politseireformidele, mis süsteemi üha pahupidi
keeravad (nii olevat olnud eriliselt mustaks aastaks 1995, kui
politseisiseste jamade tõttu ei saanud korralikult tööd teha ning
kurjategijad sellest indu lisaks said) – laske politseil ühes
kindlas rütmis tööd teha, pidevad parandused vaid lõhuvad raskelt
tekkivat stabiilsust; eks see ole tuttav probleem igas suuremas
organisatsioonis. Muidugi saab teksti ka humoorikamalt võtta, kõik
need värvikad juhtumid ja tegelaskond issanda loomaaiast.
„Esimene džinn läks nagu kerisele. Teise jaoks oli juba aega ning kohale jõudes oli see mul alles poole peal. Pohmelliga tööl olles annab juba ainuüksi jaoskonnast eemale saamine ja džinnipurgi käes hoidmine palju parema ja rahulikuma enesetunde.“ (lk 235)„Ma lükkasin vanamehe eemale ja tõukasin üllatunud päti tagumisse tuppa. Järgnes tegevus, mida ametlikus politseikeeles kirjeldatakse fraasiga „kahtlustatavad osutasid vastupanu ning nende kinnipidamiseks tuli kasutada enesekaitsevõtteid ja füüsilist jõudu“. Keegi parmudest tegi meie suunas mingi kahtlase liigutuse ning meie enesekaitse, mis seisnes kõigi kolme parajas läbitümitamises, ei lasknud ennast kaua oodata. Vanapapil me rohkem tegevusest osa võtta ei lubanud, kuid sellegipoolest oli ta asjade käiguga rohkem kui rahul. Vaesed Juurdeveo tänava asukad said enda kaela kogu meie viha Kesklinna jaoskonna õnnetu olukorra pärast; nad said karistada kuritegeliku politseireformi pärast ja selle pärast, et me teadsime, et meie jaoskond on töötajatest tühjaks jooksmas. Selle pärast, et me teadsime, et õige varsti ei ole meil enam õiget korrapidamisteenistust. Selle pärast, et meil, reapolitseinikel, kes me peatselt saabuvat ajastut selgesti ette näha võisime, puudus igasugune võimalus Kesklinna jaoskonna hävingut takistada.“ (lk 320-321)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar