10 august, 2016

Kairi Look – Lennujaama lutikad ei anna alla (2014)

Lugu, mis paneb kärbestele, lutikatele ja kirpudele hoopis teise pilguga vaatama – tegelikult on nad meie sõbrad ja kaaslased ning neile hullupööra meeldib inimestega koos olla. Kui vaid inimesed sellest aru saaks... (ja näppudega nina ei nokiks, see teeb haigeks!).

Ehk siis jutt on järgmine. Vana lennujaama pagasikontrollis läheb üks kohver veidi valedele radadele ja see pannakse lattu. Kohvris on taksikutsikas, kes on õnnetu, et oma peremehest on eemal. Aga pole häda, talle tulevad appi lutikad ja muud sitikad, kes aitavad tal lennujaamast peremehe üles leida. Härra Tangens osutub... ministeeriumist tellitud lennujaama puhtusenõuete ekspertiisi sooritajaks, kel omakorda lennuameti juhi poolt käsk selle ekspertiisi ja raporti järjel vana lennujaam kinni panna. Ja tõepoolest, koht on tõesti räpane... sest masu tõttu on koristajaid vallandatud ning hämaramatel aladel on sitikad ülemvõimu haaranud. Kutsikas teavitab Tangensi plaanist oma uusi putukatest sõpru, kes korraga seisavad probleemi ees, et võivad kaotada oma mõnusa elupaiga.

Sitikad löövad pead kokku, et ühiselt selle ohu vastu astuda – nii asuvad lutikad, prussakad, sipelgad, kirbud, termiidid, kärbsed ja ritsikad (lennujaamas on teisigi putukaid, näiteks jaaniusse) organiseeritult tööle. Vaja puhtaks klanida peldikud ja laoruumid, rääkimata kohvikust ja kõiksugu ametiruumidest. Kuid nagu ikka, esineb mõningaid probleeme, mis ähvardavad selle päästeoperatsiooni uppi lüüa (sest tekstis peab ometi mitu konflikti olema). Niisamuti avastab taksikutsikas, et ta peremees Tangens pole üleüldse nii tore sõber kui koer on senini truult arvanud. Mis tekitab koeras teatud eetilisi probleeme.

Romaan on õige hoogne ja lõbus ja igati positiivne (nojah, putukate tegevust saab ka läbi musta huumori hinnata) – kui nüüd Tangensi vihane pröökamine välja jätta. Autor lisab tekstile teatud absurdsust, kui näiteks majanduslikult mõtlevate kirpude puhul seab neile eeskujuks pankur Lehmani, mille pank andis kena tõuke viimasele majanduskriisile (kirpudel on nimelt probleem, et neil on liialt raha ja nad vajavad inflatsiooni). Lutikate puhul aga tuuakse nende arhiveerimise näiteks seda, et nad on registreerinud muuhulgas Ribbentropi reisi Moskvasse 1939. aastal.

Aga jah, peamine on see, et raamat on vägagi särtsakas ja kinnitab, et sõprus on ülekõige. Ja fantaasiat pole kunagi üleliia.

„Aga nagu ütleb lutikate vanasõna: kus on üks, sinna tuleb juurde. Meid tuli ka. Nüüd elamegi sõbralikult üheskoos ja kiusu ei aja. Kui kellelgi on paha tuju või kõhuvalu, siis koguneme ta ümber ja kallistame. Kallistus on kõige parem rohi. Väga heale sõbrale võib anda ka musi.“ (lk 20)

eesti lastekirjanduse keskus
head lasteraamatud

Kommentaare ei ole: