Lugu, mis paneb kärbestele,
lutikatele ja kirpudele hoopis teise pilguga vaatama – tegelikult
on nad meie sõbrad ja kaaslased ning neile hullupööra meeldib
inimestega koos olla. Kui vaid inimesed sellest aru saaks... (ja
näppudega nina ei nokiks, see teeb haigeks!).
Ehk siis jutt on järgmine.
Vana lennujaama pagasikontrollis läheb üks kohver veidi valedele
radadele ja see pannakse lattu. Kohvris on taksikutsikas, kes on
õnnetu, et oma peremehest on eemal. Aga pole häda, talle tulevad
appi lutikad ja muud sitikad, kes aitavad tal lennujaamast peremehe
üles leida. Härra Tangens osutub... ministeeriumist tellitud
lennujaama puhtusenõuete ekspertiisi sooritajaks, kel omakorda
lennuameti juhi poolt käsk selle ekspertiisi ja raporti järjel vana
lennujaam kinni panna. Ja tõepoolest, koht on tõesti räpane...
sest masu tõttu on koristajaid vallandatud ning hämaramatel aladel
on sitikad ülemvõimu haaranud. Kutsikas teavitab Tangensi plaanist
oma uusi putukatest sõpru, kes korraga seisavad probleemi ees, et
võivad kaotada oma mõnusa elupaiga.
Sitikad löövad pead kokku,
et ühiselt selle ohu vastu astuda – nii asuvad lutikad, prussakad,
sipelgad, kirbud, termiidid, kärbsed ja ritsikad (lennujaamas on
teisigi putukaid, näiteks jaaniusse) organiseeritult tööle. Vaja
puhtaks klanida peldikud ja laoruumid, rääkimata kohvikust ja
kõiksugu ametiruumidest. Kuid nagu ikka, esineb mõningaid
probleeme, mis ähvardavad selle päästeoperatsiooni uppi lüüa
(sest tekstis peab ometi mitu konflikti olema). Niisamuti avastab
taksikutsikas, et ta peremees Tangens pole üleüldse nii tore sõber
kui koer on senini truult arvanud. Mis tekitab koeras teatud eetilisi
probleeme.
Romaan on õige hoogne ja
lõbus ja igati positiivne (nojah, putukate tegevust saab ka läbi
musta huumori hinnata) – kui nüüd Tangensi vihane pröökamine
välja jätta. Autor lisab tekstile teatud absurdsust, kui näiteks
majanduslikult mõtlevate kirpude puhul seab neile eeskujuks pankur
Lehmani, mille pank andis kena tõuke viimasele majanduskriisile
(kirpudel on nimelt probleem, et neil on liialt raha ja nad vajavad
inflatsiooni). Lutikate puhul aga tuuakse nende arhiveerimise näiteks
seda, et nad on registreerinud muuhulgas Ribbentropi reisi Moskvasse
1939. aastal.
Aga jah, peamine on see, et
raamat on vägagi särtsakas ja kinnitab, et sõprus on ülekõige.
Ja fantaasiat pole kunagi üleliia.
„Aga nagu ütleb lutikate vanasõna: kus on üks, sinna tuleb juurde. Meid tuli ka. Nüüd elamegi sõbralikult üheskoos ja kiusu ei aja. Kui kellelgi on paha tuju või kõhuvalu, siis koguneme ta ümber ja kallistame. Kallistus on kõige parem rohi. Väga heale sõbrale võib anda ka musi.“ (lk 20)
eesti lastekirjanduse keskus
head lasteraamatud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar