15 august, 2016

Rebecca Campbell – Unearthly Landscape By a Lady (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)


Ilus-ulme? Oluline on lugejale jagada palju kauneid sõnu ja vaatepilte ja meeleolusid, kõik on nii tähenduslik ja dramaatiline ja traagiline. Lugu on kenades detailides, vihjetes, millest peaks moodustuma... ülevat, elust suuremat; ehk ilusat kunsti, dramaatilist fantaasiat.

Tekst kui selline on minu jaoks enam kui sogane (siinkohal lisanuks postitusse mõne pikema tsitaadi, kuid avastasin, et tekst täismahus netist loetav, seega milleks kopeerida), jutustab erilisest kunstnikuhingega naisest, kes kasvatab üht väga erilist õpilast, kellel on eriline ja kummaline kujutlusvõime veidratest ja salapärastest maailmadest (see on omal moel hirmutav!, sest need on detailides nii elavad). Tütarlapsest sirgub naine, abiellub ja sureb vähki. Loo jutustaja kahetseb, et nii läks ja hakkab tasapisi uut õpilast otsima, kes tema õpetusi edasi kannaks.

Jumal küll, selliste tekstide lugemine jääks igal normaalsel juhul pooleli, aga kui on plaan värske aasta parimate antoloogia kaanest kaaneni läbi lugeda, siis... suruda hambad kokku ja kiristada. No igal juhul arusaamatu, mis siin loos peale maalilise ja dramaatilise hingemaastiku veel olla võiks. Tahaks kohe autori ees vabandada, et ta tekst sellist tülpimust tekitas.

Kommentaare ei ole: