Ilus-ulme? Oluline on lugejale jagada
palju kauneid sõnu ja vaatepilte ja meeleolusid, kõik on nii
tähenduslik ja dramaatiline ja traagiline. Lugu on kenades
detailides, vihjetes, millest peaks moodustuma... ülevat, elust
suuremat; ehk ilusat kunsti, dramaatilist fantaasiat.
Tekst kui selline on minu jaoks enam
kui sogane (siinkohal lisanuks postitusse mõne pikema tsitaadi, kuid
avastasin, et tekst täismahus netist loetav, seega milleks
kopeerida), jutustab erilisest kunstnikuhingega naisest, kes kasvatab
üht väga erilist õpilast, kellel on eriline ja kummaline
kujutlusvõime veidratest ja salapärastest maailmadest (see on omal
moel hirmutav!, sest need on detailides nii elavad). Tütarlapsest
sirgub naine, abiellub ja sureb vähki. Loo jutustaja kahetseb, et
nii läks ja hakkab tasapisi uut õpilast otsima, kes tema õpetusi
edasi kannaks.
Jumal küll, selliste tekstide lugemine
jääks igal normaalsel juhul pooleli, aga kui on plaan värske aasta
parimate antoloogia kaanest kaaneni läbi lugeda, siis... suruda
hambad kokku ja kiristada. No igal juhul arusaamatu, mis siin loos
peale maalilise ja dramaatilise hingemaastiku veel olla võiks.
Tahaks kohe autori ees vabandada, et ta tekst sellist tülpimust
tekitas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar