Chinua Achebe „Kõik vajub koost“. Varrak (2018), tlk Heili Sepp.

„Kohtukulleritele ei meeldinud, et neid tuhatagumikeks kutsuti ja nad peksid mehi. Aga Umuofias see laul levis.“ (lk 152)

Kõik vajub koost on nagu võrdlemisi väike kera peenikest lõnga, mis annab ometigi välja jardideviisi (ärge küsige, miks just jardid) pehmet ja kohevat, silmiköitvais värvides tekki. Lehekülgi pole just palju, aga kui kirjeldama tahad hakata, siis ei saa kuidagi jutuotsa lahti – on’s see psühholoogiline lugu sellest, kuidas lapsepõlves saadud haavad ja hirmud kujundavad elukäiku, andes ühtaegu inimesele nii tugevuse kui ka suure nõrkuse; või räägime hoopis ühiskondlike muutuste käsitlusest, kus võõras võim ja võõrad väärtushinnangud kujundavad ümber nii eksisteerivat poliitilist ja sotsiaalset kapitali kui väljavaateid selle hankimiseks; või on tegemist ääretult põneva sissevaatega ühe rahvakillu nüüdseks murenenud elukorraldusse, väikese pilguheiduga igapäevaellu, sakraalsesse, kõrvuhellitavasse kõnekunsti ning sellega lahutamatult seotud lugude ja pärimuste varamusse...

Okonkwo ei ole kaugeltki mitte selline hea mees, kelle elu traagika pärast lugeja peaks lõputus haleduses otsad andma ja elu klannis pole mitte lihtsalt orgaanilises üksmeeles toimuv meelakkumine vaid, nagu alati, on kindla ühiskonnakorralduse toimimisel ja alalpüsimisel oma hind – olgu selleks siis patriarhaat, orjapidamine või strateegilised inimohvrid. Alati ja ikka on neid, kes korra ja hierarhiate toimimise huvides alla ja välja surutud peavad olema ning liiast on loota, et ei pöördutaks sinna, kus paremaid palu leida. Aga samas on ka aidad täis jamssi, külluslikke roogi, mida naised lakkavatult oma onnides vaaritavad ning hubasust koldetule ümber.

Huvitav aspekt on ka see, kuidas säherdune poolreligioosne klannijuhtimine on osalt küll teostatud inimeste poolt justkui tahtlik lavastus, aga osalt tõepoolest juhitud ’jumalate endi’ poolt, sest ega’s telgitagustes osalemine tee kellestki veel kõigist uskumustest kõrgemalseisvat erapooletut niiditõmbajat. Nõnda siis ka see pisuke suur möödalaskmine Kurja Metsaga, millest lõpuks üks traagiliselt äpardunud nali sai, sest kui inimene ei tea, et Kuri Mets on Kuri, siis võibki ta karistamatult oma kiriku püsti lüüa ning paganaid jumalasõna ja sõduritega kuninganna kaugeiks alamaiks pöörata. Suures plaanis, muidugi, poleks päästnud ei see ega teine niikuinii.

Lummav oli ka kõik see mahlakas ja kujundlik kõnepruuk ning selle taga peituv kosmoloogia. Ning kosmoloogiagagi oli tore see, kuidas kõik need Eneke linnu ja muud lood näisid kuuluvat naiste onnides räägitava sekka, mida Okonkwo sugune enam suuremale poisslapsele paslikuks ei peaks, kuid mis ometigi on seesama palmiõli, mis sõnadel libedalt voolata laseb ning kogukonnal tsiviliseeritud suhtlust pidada võimaldab – nagu küllap peaks olema ka õigele mehele kohane. Mõtted lippasid nende väljendusrikaste dialoogide juures ka vastloetud Nipernaadile, miks meiegi siis mahlakat keelt ja kujundlikke ütlemisi ei mõista , isegi kui üks ühele säärased asjad tõlkimatud võiks olla. Ja veelgi meie kirjanduskaanonile mõeldes – kogu see põllul rabamine ja raske tööga edasipürgimine tuleb ka nii mõneski mõttes väga tuttav ette. Kes oleks osanud arvata, et jamsi kasvatamine nõnda suur töö on! Kuigi, Okonkwo ei tee tööd töö enese pärast, tema eesmärgid on sotsiaalsemad. Hütid on mullast ja lehtedest, põllu tegemiseks näib küla ümber maad olevat volilt võtta ja see näib olevat üksjagu erinev talu väljaostmiseks veeringute kogumisest.

Üks asi, mis aga pea imetabane tundub on kogu see palmiveini värk. Loen ja imestan, et käiakse otse puude otsast veini kogumas, mis imelugu see siis on, ei saa ju ometi ühel taimel loomulikult promilli sees olla ... aga Wikipedia teab rääkida, et raffiapalmi mahl olla juba kogudes kihisev nagu ingveriõlu ... ning viljastavast õhust ja kogumisnõudest tulev pärm asub seda kohe iseenesest veiniks tegema. Raffiapalmi puhul räägitakse küll kuni kaheksast päevast, mõne teise palmi puhul pidada aga suisa käärimine vaid tunnikese võtma ja kui rohkem kui päevakese seisab, läheb äädikaks  ... Vat sellisest asjast võib siin odrapõllu ääres unistama jäädagi ...

Kahtlemata üks maailmakirjanduse paremaid palu (kui minu tagasihoidlikul isikul nüüd passib nii suurejoonelisi väljendeid kasutada), mis on lisaks tihedusele, sisule ja ilule ka suurepäraselt loetav. Ja küll tahaks fufut, palmiveini, kibelehesuppi ja muid hõrgutisi mekkida!

Tänatud olgu ka tõlkija ja lugema innustavad hinnangud.

„Ta purustas pähkli, öeldes: „Meil kõigil on elu ees. Palugem elu ja laste, hea saagi ja õnne eest. Sina saad selle, mis sulle hea, ja mina saan selle, mis mulle hea. Las harksaba istub oksal ja las kotkas istub ka. Murdugu selle tiib, kes teist hakkab keelama.“ Kui koolapähkel oli söödud, tõi Okonkwo palmiveini lagedale onni nurgast, kuhu see oli ootele pandud, ja asetas selle seltskonna keskele. Ta pöördus Nwakibie poole, nimetades teda „meie isaks.“ „Nna ayi,“ ütles ta. „Tõin sulle selle väikese koola. Nagu meil ikka öeldakse – mees, kes avaldab austust vägevatele meestele, sillutab teed iseenese vägevusele. Olen tulnud sulle lugupidamist avaldama ja üksiti teenet paluma. Aga joome esmalt veini.“ (lk 24)

„Ma ei tea, kuidas sind tänada.“
„Võin sulle öelda,“ ütles Obierika. „Tapa minu heaks üks oma poegadest.“
„Sellest ei oleks küllalt,“ ütles Okonkwo.
„Siis tapa iseennast,“ ütles Obierika.
„Andesta,“ ütles Okonkwo naeratades. „Rohkem ma sinu tänamisest enam juttu ei tee.“ (lk 124)