10 september, 2018

Tea Lall – Vahetus (Tuumahiid 3, 2017)

Etnoõudus või nii, igatahes pakub autor ühe fantaseeringu surmajärgsele olekule, hingede ränd ja nii. Et siis peategelast hakkab kummitama ta lahkunud vanaisa, kes/mis kurdab igavust ja kutsub lapselast hauale veini jooma. Naine saab küll aru, et tegemist on unenäoloogikaga, aga noh, mõne päeva pärast otsustab rahu saamiseks surnuaialt läbi hüpata ja vanaisa hauale küünla panna.

Aga seal ootabki teda vanaisa, kes/mis juhatab hämmastunud peategelase hauda, kus ta kohtub teiste lahkunutega. Tuleb välja, et vanaisal on peategelase hauale kutsumiseks oma põhjus.

Tekst jääb meeleolupildiks, millele lisab ehk panoraamsust ühe suguvõsa kaduviku lugu. Et ma pole just horrori-huviline, ei oska seda teksti väga kõrgelt hinnata, noh, mingil moel võiks seda ehk retroetnona võtta, muidu viimasel ajal selliseid tekste pole nagu kohanud.


ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole: