Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“. Vemsa OÜ (2017).

Voronja, Kazepeli, Sofia, Kolki ehk Varnja, Kasepää, Sofia, Kolkja. Need on külad Peipsi veerel, Mustadest mägedest ehk Mustveest lõunapool. Olimp, Pimen, Merkul, Feofan, Hariton, Apollinarija, Anisija, Hionija, Kipriam, Zosima, Arhip, Danila jpt on õiged ristinimed ausale vanausulisele. Külla minnes võta oma söögiriistad kaasa, muidu võid sa vaid pihkudest vett rüübata. Teed juuakse alustassilt, piimaga keedetud suhkru tükike suus magusat andmas. Kudevat kala püüda on patt ning pulmalauas ei ole külalistel küllusest hoolimata mitte sünnis liiga pikaks mekutama jääda. Vägijook pole au sees, kohusetunne on hinnas ning naine peab ikka mehe tahtmise järgi käima, lapsed vanemaid austama.

Aga siis tuleb sõda ja nõukogude võim ja ... teadagi ... esmalt see aeg, kus lihtinimesel hirmuäratav masinavärk oma väiklaste huvide teenistuses kurja ahvatlusena käepäras võtta, on kurja, mille vastu kirikul ega usul pole enam õiget võimu, õigel võimula aga see-eest saab olema nii defitsiidikaupa, tulivett kui ka rublasid. Nõnda nagu igbode puhul Chinua Achebe raamatus „Kõik vajub koost“ ei ole staroveridegi puhul imeks panna, et uued tuuled ja relvastatud muskel väärtusi ümber kujundama asuvad, sest kes siis ei tahaks ikkagi ka lihtsalt elada ja nii nagu kogukondlik hukkamõistki poleks enam teab mis ähvardus selle sama kogukonna elu korraldavate jõudude kõrval pole enam kogukonnal seda ühtsust ja jõudugi, et liikmeilt vastu kollektiivset ja isiklikku ellujäämisinstinkti anakronistlikku kuulekust nõuda.

„Kõik vajub koost“ ei ole muidugi „Serafima ja Bogdanile“ soodsaks võrdlusmaterjaliks. Sest nii mõndagi, mis puhtalt kohalikust kontekstist vaadatuna imetlust pälvib lööks jälle esimese sisutiheda lihtsuse ning ka vormilise elegantsi ja psühholoogilise loomulikkuse kõrval kahvatama. Aga kuna teine on oma temaatikalt niiehknaa ainulaadne ja asendamatu, siis polegi vast vaja rohkem võrdlema hakata.

Kõik need kombed ja tavad ning staroveride suhu pandud ütlemised on tõeliselt nauditavad, isegi kui seda kõike nüüd päris etnograafilise uuringu pähe võtta ei taha toob see midagi senitundmatut lähemale, annab neile kohtadele ja kommetele, millest ehk pisukese kuulnudki oled, värvi ja konteksti. Maalib Peipsiveere lugeva eestlase kaardile ning see, ma arvan, peab küll ikka pigem hea asi olema!

Lisaks on pikk ka ajalooline haare, raamat on mõnes mõttes nagu nõukogude aja anatoomia. Minumeelest ei ole see raamat, mis üritaks sõda ja järgnevat aega uuesti lahti mõtestada, uurida või läbi valgustada. Pigem on tegu kokkuvõtte ja ülevaatega ajaloo ja rahvamälu sissekannetest, mida ilmestavad poliitilised anekdoodid ja vihjamisi fiktsionaalsete tegelastega kokkupuutuvad pärisinimesed (nt idamaadehuviline Linnart, kes idamaade müstitsismi osas kainestavaid hinnanguid lisab).

Tulenevalt suurest kõrvaltegelaste hulgast ja üldisemast ajastute kulu ning eluolu käsitlemisest, võib leida üksjagu ka üksjagu hubastki külaelu sekeldusi ja jantimist staroverlikus võtmes, ent põhiõhustik jääb pigem selliseks lihalike tungide, kannatuste ja inimese viletsama loomuse keskseks. Nõnda siis on tulemuseks, vähemalt minu puhul, et kuigi nii mõneski mõttes vääriks niivõrd mastaapne, väga populaarne ning üsnagi kõrgelt hinnatud raamat ikka korralikku täie tähelepanuga keskendumist ning kenasti piisavalt väikeste juppide kaupa lugemist, siis ega ma ikka ei tahtnud küll vabatahtlikult nii pikalt just selle raamatu sees passida.

Tõsi on aga, et tekst voolab algusest lõpuni ühtlaselt hästi ja sujuvalt, püsiva tiheduse ja tempoga, kenasti lahendamata küsimusi kuni lõpuni õhus, et siis niidid kokku tõmmata. Tarkusi ja mõttekäike on tegelaste suhu ka puistatud üle terve raamatu nii nagu helde pagar neid saiasse külvata võiks. Aga teisalt jälle, kuigi tsitaate oleks ühest küljest nagu lõputult ei ole nad teisest küljest valdavalt sellised, mida siiski välja kirjutada või tsiteerida tahaks või mis mulle isiklikult olemise kangast kuidagi valgustavalt lahti lõiminud oleks. Pärast lugemise lõppu jääb kajama ikkagi esmalt see põgus insaideripilk Peipsiveere ellu ning kasvõi teadmine venekeelsete kohanimede kohta.

Tagakaas ütleb, et „raamatu keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest“, aga hetkel olen selles osas pisut hämaruses. Kes ja millist vastutust ning kelle ees siis võtma oleks pidanud või kuidas või ... Või noh, teisest küljest muidugi, kui kõik oleks kenasti vastutust võtnud ja hoidunud isiklikke hädasid teiste kaela ladumast (alates Raimondi isaga) ja võõraid enda mureks võtmast ja muud taolist tegemast (nagu igasugused roimad ja muud kahtlased teod), siis oleks muidugi kindlasti palju kurja olemata jäänud küll. Ja kirjutada oleks tulnud üks teine raamat, ei mingit põhjamaist kättemaksuapatust.

Öeldud on ka, et tegemist on ühe kultuuri allakäigu looga, mis on muidugi tõsi. Sest ilmselgelt on vanausuliste kogukondlik elukorraldus pöördumatult kõige liha teed läinud ja küllap oleks see suures osas juhtunud ka ilma nõukogude võimu ’viljastava’ hinguseta. Maailm muutub ja kultuurid ja elukorraldused muutuvad, lahustuvad, hävivad, kohanevad, tekkivad. Nii üldiselt võiks ikkagi oletada, et leidus Peipsiveerelgi rasketest oludest hoolimata omajagu head, õnne ja normaalsust ka.

Sünge pilk allakäigule ja pahedele on küll jälle sobivaks taustaks nimikangelaste loole, koos isikliku traagika ja jubeda, aastakümneid ületava kättemaksuvaimuga. Loo lõpp on kenasti optimistlik – kättemaks on täielik, kui nii võib öelda. Selle vimmaga saab olema nii põhjalikult lõpp ja kaputt kui üldse olla saab. Teostatakse ka igasugu koledusi ning ma nüüd ei teagi, kas on hea, et tegelased jäävad pigem skemaatilisteks ja kaugeteks kogu selles rahvasummas, et nad algusest peale on võõrad ja napid ning edaspidigi ei tõmba erilist sümpaatiat või kaastunnet. Nõnda jääb mõjusaks jooneks selle loo juures vaid idee suurejoonelisest kättemaksust, kuid mis muinasjutus või lugulaulus olekski omal kohal ilma tegelaste psühholoogilise läbitunnetamiseta, lahtub siin ära kogu argises virvarris. Mitte milleski pole õieti ülevust ja nõnda ei ole mul ka nimikangelaste ebaharilikult kaunist välimusest koos nende saatuslike vigadega suuremat lugu – hakkab pigem hale ja mannetu kui üldse midagi. Siiski ei või seda soovitada nõrganärvilistele – ämblik, nastik ja kassipojad. Kes pärast kõike seda teraapiat kinni maksta jõuab.

Seksi ja sugueluga pole ka koonerdatud, nõnda tekib vahel tunne, et kui seda jälle jupp aega mainitud pole, et kas tegemist on tähendusliku vaikusega, mis märgib tegelaste karskust vastavas osas või on see nüüd ikka see koht, kus peab eeldama, et sündmuste vahepeal tegelased loomulikult magavad ööund, söövad, seksivad, käivad käimlas ja teevad kõiki neid muid asju, mida inimesed ikka, aga mida kõike üles küll ei jõua kirjutada. Eks laste sündimine siis vahel anna kinnitust, et ei olnud tähenduslik vaikus...

Et, noh. Lõpuks selline omamoodi Soodoma või Komorra siis. Mis ajab mind ikka va vastutuse osas segadusse. Äkki oleks ikka kõik hästi olnud kui hoopis usk poleks alt vedanud ja kõik usinasti patust hoidudes riste ette löönuks (ilusti kahe näpuga, mitte nagu mingid antikristlikud nikoniaanlased).

Ahjaa, seda ka veel, et kuigi tegemist on Peipsiveere ja kogukonna looga, siis rohkem ikkagi koduvälisemas võtmes, st et köögipoolt siiski suuremalt ei lahata, peenraid ei tolmutata ning lõppkokkuvõttes jääb Serafimagi kinnisemaks raamatuks kui Bogdan.