Sofia Samatar - The Tale of Mahliya and Mauhub and the White-Footed Gazelle (The Starlit Wood, 2017)

Samatar teeb ühe muinasjutu ilukirjandusliku dekonstruktsiooni – tegu on muinaslooga (vaata pealkirja), mis olevat inglise keelde vahendatud 2015. aastal. Ehk siis üks lugu ja selle komponendid ning tegelased ja nende mõtted. Kuid et tegemist on eelkõige ilukirjandusega, on valinud autor loo kommenteerijaks selle muinasjutu meeskangelase (sest naiskangelane on … eriti kõva sõna).

Tegemist on keskaegse idamaa muinasjutuga, siis on siin kõiksugu antropomorfseid värke, küll on loomkuningad või siis kangelastel on võime loomadeks muutuda. Huvitav, kui tänapäeval püütaks muinasjuttu kirjutada (selle antoloogia eesmärgiks on pigem vanadele juttudele teistsugune tuul sisse puhuda), kui palju oleks siis lugejatele arusaadav või mõistetav kõiksugu loomadega juhtuv (jajah, kõigele lisaks on see liikide paganama kiirendusega väljasuremine)?

Ühesõnaga, loo võlu on selle dekonstrueeritus. Muinasjutu üks kangelane jutustab tagasivaates (kangelased on nüüd eakad, peale teadatuntud kirja pandud juhtumeid on möödunud nii mõnedki aastakümned), veel hullem – soovi korral oleks lugejal võimalik nende poolmütoloogiliste kangelastele (eelkõige kangelannale, kangelane on teatud sündmuste tõttu talle vaid teenriks) külla sõita ja neid intervjueerida (no selleks ei pea tingimata olema folklorist, eksole). Niiet … seetõttu on kangelased veel omakorda parajad eputised. Eksole.