Yoon Ha Lee – Glass Cannon (Hexarchate Stories, 2019)

Jutukogumiku pärliks on selle pikim tekst, raamatut lõpetav enam kui sajaleheküljeline jutustus triloogiale ja “Gamer’s End” järgnevatest sündmustest … mis aga omakorda annab uued võimalused Suure Loo jätkamiseks, kuna Kujeni järglased ootamatult avastavad uued võimalikud vastased, ja seda ebamugavalt lähedalt (ja ei, jutt pole mõistusega hoolderobotitest, mis triloogia lõpus oma pahatahtliku panuse andsid).

Lugu siis sellest, kuidas Mikodezi juures vangis või arestis olev (jumal teab mis koostisega) Jedao põgeneb kooliõpetaja ametit pidava Cherise juurde - et saada sellelt oma mälestusi tagasi ja endast natukenegi sotti saada. Cheris laseb ta sõelapõhjaks (see pole muidugi esimene kord), Jedao ärkab surnuist ning nad põgenevad Mikodezi käsilaste eest Kujeni salabaasi, et seal Cherisest mälestused “välja nõrutada” (tegelikult küll …). Aga Kujeni endises baasis satuvad nad hoopis vangi, ja ikka ründavad Mikodezi erirühmlased.

Selline kergekäeliselt esitatud kirjeldus, tegelikult on tekstis õige õõvastavaid hetki mitmele maitsele, eriti mis puudutab Jedao ja Cherise nö erisuhet. Eesmärkide saavutamiseks tuleb õige karme hetki läbi elada - seda siis tänu (võiks öelda, et loodetavalt hiljalahkunud) Kujeni kiiksude tõttu. Ning kui Cheris ja Mikodez saavad jälile veel ühele Jedao-Kujeni eripärale, siis … võiks oodata selle seeria õige eepilist jätkumist.

Poleks üldse imestanud, kui see jutustus oleks ilmunud eraldi raamatuna nagu viimasel ajal tippulmes moeks on - aga noh, nüüd siis saab omandada jutustuse koos eelnevate lühemate ja pikemate juttudega (sest Solaris pole ikkagi Tor). Ja noh, tegelt on päris soovitav meenutada „Revenant Gun“ lõpupeatükke (köhh-köhh, „Gamer’s End“), nii mõnigi vähegi fantastilisena tunduv peategelaste olukord lähtub siiski otseselt raamatu sündmustikust.

„Her eyes blazed with contempt. Jedao couldn’t move.
„And you,“ she said, „you let him install you in pretty people who used to have lives of their own. Scientists and heretics, prisoners of war and experimental subjects who had outlived their usefulness. You lived in the skin of whatever person Kujen thought was attractive and convenient and you let Kujen fuck them by fucking you, and when he was sated and sent you back into the black cradle, those people were executed so they wouldn’t tell tales.“
At that moment, Jedao was convinced that the sheer force of her loathing would kill him, regeneration notwithstanding.
And what would he say? „I didn’t know“? They both knew he’d had no idea. It wasn’t an excuse.
Now, more than ever, it hammered home the importance of knowing what he’d done so he could take responsibility for it.“ (lk 271-272)

„Ruo had played Jedao’s stupid anonymous heresy game, had gotten caught interfering with a visiting Rahal magistrate. In response, Ruo did the sane, rational thing and committed suicide rather than be extradited and tortured as a heretic. Jedao’s response, on the other händ, had nothing in it of sanity or reason. At the age of seventeen, he’d sworn to take down the heptarchate in revenge.
If it hadn’t been for Ruo, she wouldn’t be here with Jedao stuffed up her nose, in Kel Brezan’s memorable phase, and the hexarchate would still be subject to Kujen’s tyranny. She had to believe that the whole wretched chain of events, all the atrocities small and large, hadn’t been for nothing. At least, that was what the originaal Jedao had wanted to think.“ (lk 297-298)