Humoorikas lugu päästjast, kelle
järjekordseks tööülesandeks on üles korjata kaardistamata planeedile asunud
illegaalsed elanikud, need on nimelt langenud miskite tundmatute ja
verejanuliste olendite rünnaku alla. Aga pole probleemi, nagu see
erioperatsioonide päästja neile seletab, on ta varem kõiksugu hullude ja
hullemate eluvormidega rinna kokku pistnud. Ja temas on senini elus … tänu
muuhulgas armadillo geenidele (mitte et ükski päästetav näeks ta skafandri ja
kiivri sisse).
Lugu on jutustatud katkendliku
monoloogi vormis, kus see päästja ühelt poolt juhendab käesolevat operatsiooni
ja siis hingetõmbepauside ajal jutustab päästetavatele ühest sarnasest – aga muidugi
hullemast – operatsioonist, kus tema ja ta ametikaaslased oleks oma otsa
leidnud, kui poleks käepärast olnud armadillo geene (mitte et see operatsioon
oleks aset leidnud Lõuna-Ameerikas).
Aga jah, actionist hoolimata
mõjub tekst pea humoorikalt, seda muidugi tänu päästja optimistlikule
ellusuhtumisele – noh, ega vist suurt mõtet polekski tekitada paanikat sellega,
et kuulutada ette võimalikku hukkumist. Või kes teab, ehk mees oligi selline ülimalt
enesekindel. Mingis mõtte igati klassikaline teadusliku fantastika seikluslugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar