Tekst ilmus antoloogias “Palestine + 100” (varem on ilmunud “Iraq + 100”, millest olen veidi kirjutanud) ja pole mingil moel üllatav, et tegu on õige poliitilise ulmega.
Algab see kui kena nägemus vabast ja õitsevast Palestiinast, mida siis hakkavad hakkima peategelasest tüdruku nägemused hoopis teistsugusest reaalsusest - räpasest ja vägivallast vallatud kodumaast. Taga hullemaks: tüdrukule hakkab end ilmutama ta enesetapu sooritanud vanem vend, kes teatab, et reaalset Palestiinat näevadki vaid need, kes on end surma läbi välja kiskunud Iisraeli tekitatud tehisreaalsusest (jajah, meenub üks kuulus filmisari) ning ärgitab nooremat õde samuti suitsiidi tegema. Mis siis tekitab 14-aastases tüdrukus õige segaseid tundeid.
Nagu näha, siis õige sünge tooniga lugu, mis algul surnud venna kaudu justkui püüab Palestiina taagast üle olla (“kõik see viha antakse kaasa emapiimaga”), ent viimaks jõuab ta ikkagi selleni, et omakorda hakkab rõhujate vastu võitlema (selles õiges reaalsuses) ja … kaob. Õel on nüüd lahendamiseks õige piinav dilemma. Kui algul andsin tekstile 4 punkti, siis järele mõeldes on see jutt pigem 5 vääriline, kuivõrd see reaalsuste segunemine ning õe otsused on ikka päris painajalikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar