22 oktoober, 2020

Manfred Kalmsten - Optimus – plekid paradiisil (Raske vihm, 2020)

 

Lugu siis tulevikuühiskonnast, mida asustavad homo optimus sapiensid - modifitseeritud ajudega inimesed, kellelt on isiksuselt suurem osa halvast ära elimineeritud. Siiski peab olukorral silma peal hoidma, et kiiresti avastada võimalikke ebardeid.

Loo peategelane ongi siis selline ühiskonnaseiraja, kel on nüüd ootamatu ülesanne (mis tõotab ametikõrgendust) - saada aru, miks on juhtunud midagi nii enneolematut nagu mõrv. Ühel pool on kahtlus, et ta pannakse simulatsiooniga proovile (kas ta sobib ametikõrgenduseks?), teiselt poolt … ehk ongi tegu reaalse mõrvaga - siis kuidas see on üldse võimalik niisuguses inimkoosluses? Kuidas sellist ebardit pole märgatud?

Asi läheb õige hallutsiatiivseks ning peategelane vajub õige deliirsesse olekussse, kus aju abivahendidki paistavad teda omal moel ära kasutavat. Tekstis on üsna palju dialooge, ühiskonda just pikalt lahti ei seletata, igatahes on see … korrastatud ühiskond. Võiks öelda, et autori pkdicklik katsetus.




Kommentaare ei ole: