Kui tõsiteadusliku taustaga see tekst olla võiks, ei oska öelda, aga emotsionaalselt on see küll väga hea. Lugu siis laboritehnikust, kelle tööks on öösiti hoolitseda uurimises kasutatavate makaakide eest. Koristada puure, jälgida käitumist, panna haiged loomad igavesse unne.
Nimelt tegeleb ta tööandja sellega, kuidas inimestel nägemist taastada - selleks on siis väike seadeldis, mis kinnitatakse makaakide kolju külge, ning siis uuritakse nägemise ära võetud ahvidelt nende reaktsioone, mida nad seadeldise abil peaksid ajju saama - kas see seadeldis toodab lõpuks midagi visuaalset jne jne.
Et tegemist on ikkagi äriettevõttega, siis nõutakse tulemusi - seda enam, et viimaks on leitud inimesest katsealune, kelle peal prototüüpi katsetada. Laboris läheb tempo kiireks: üha vähem aega kulutatakse üha rohkemate katseahvide ettevalmistamiseks, üha rohkem makaake saab öötööliselt igavese une süsti. Mees töötab öösiti üldiselt üksi ning söömispausidel käib ta salaja uurimas teadlaste arvuteid (kui need pole salasõnaga suletud), et saaks kaasa elada katsete edenemisele. Ahvidel on tõesti mingi visuaalne kujund, ja seda saadab mingi kummaline kujund.
Muidugi, tegu on … nojah, eks see haakub antoloogia teemaga. Loo peategelane on sealses maailmas see kõige madalam mutrike, aga kes omal käel siis uurib kõrvalt teaduse tegemist; ja need suhted ahvidega. Lisaks sellele on siin päris häiriv vaade nö arendustegevusele, kus äriloogika kohtub teaduse tegemisega, ning eks loomakatsete vastased leiavad siit oma. Kas ja kui realistlik on see aju ärritamine visuaalse teabe tekitamiseks, no tõesti ei oska arvata. Igal juhul, häiriv tekst.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar