Eevi Tael “Lapse silmadega vanast Narvast” (Varrak, 2005)

(Tahtsin ükspäev ühe kunagi loetud raamatu autorit-pealkirja meelde tuletada ja siis avastasin, et Loterii otsing ei annagi midagi. Parandan nüüd vea ja lisan vahelduseks ligi 7 aasta taguseid lugemismuljeid.)

“Nii see pihta hakkas ja muudkui jätkus, Kui vähegi rahuhetki tuli, kerkis kõik üles. Need polnud enam lihtsalt mälestused, see oli juba sund. Just nagu kohustus.” (lk 7)

Eevi Tael on oma lapsepõlvekillud ja oma isa loo kirja pannud nii ehedalt ja vahetult, tunne ongi peaaegu selline nagu oleks saanud kirja minevikust või leidnud kellegi kellegi tundmatu inimese päeviku. Autori nimi on küll kaanel, aga kaante vahel on miski, mis on justkui iseenesest tahtnud ühe tavalise nimeta inimese elu raamest välja astuda ja paberile heitmise läbi edasi kesta.

Otsisin ka internetist autorit, kuid kõik lingid viivad vaid sellesama raamatuni, mis muidugi pole ka ime – pidi ta juba internetiajastu alul olema pensioniea hakul ning küllap pole olnud ei juhust ega tahtmist sotsiaalmeediaga mässama hakata. Võin muidugi ka eksida, äkki on kaanel pseudonüüm või oli vanadaamil mõne teise nime all vanuigi nii Instagram kui kõik muu.

Tegemist on (lapsepõlve) mälestusteraamatuga, mida toetavad perepärimused ja fotomaterjal, kuid tekst on nõnda mõnusasti erinevatest lugudest kokku pandud, ilmestatud nii tolleaegse autentse keelepruugi kui ka ilmekate olukirjeldustega, et pisut kahjugi on, et nendel lugudel pole olnud võimalust lisaks veel näiteks päriselt eraldi lasteraamatuks küpseda.

Selline vana-aja lapsepõlve maailm, mille üks osa oli näiteks teistmoodi keelerikkus. Eevi kodus aeti ikka Põhja-Eesti ühendkeele rida, kuid jutustuses on tsitaate murdekeelest ning ka Narvale eriomasest vene laenudega pikitud kõnepruugist, seda kõike oleks päris põnev olnud veelgi lugeda. Kosutav on muidugi, et näiteks keksumäng on üsna sarnaselt tänaseni edasi kestnud, kuigi, meil lapsena ei olnud selleks mingeid erilisi klaasitükke. Ja mis on küllap paratamatult muutunud on laulude, salmilugemiste ja filmiümberjutustuste tähenduslikkus. Ajal, mil igasugu salvestised polnud käepärast mängida, siis oli ise laulmisel ja peast lugemisel hoopis teine maik.

Ning veel, olid tõepoolest ajad, mil noored teismelised poisid olid tõsimeeli valmis kuhugi laevapoisiks või tsirkusesse ära kargama. Ja ometi tundub tagasi vaadates möödanik nii ohte täis olevat … isegi GPSi neil polnud...

Tahaks nüüd lapata seda gooti tähtedega kukeaabitsat, millest Eevi lugema õppis. Üks “Huvitaja” meil kodus on, peaks olema mu ema lapsepõlvest, seega ligi paarkümmend aastat hilisem...

Ja selle Narvaga on üks isevärki lugu. Justkui üks isevärki muinasmaa, mis on kadunud ja ei ole ka. Uhke mõelda küll, et kui oleks terve Narva vanalinn sama uhkelt püsti, kui Tallinna oma. Ning kas Narva ikka ongi üldse enam Narva, linna nime tähendus näib olevat ju pärast sõda kõvasti muutunud, arvestades, et vahetus nii suur hulk maju kui ka valdav osa elanikkonnast. Aga teisalt, eks ole Tallinngi läbi aegade tundmatuseni muutunud, see, et lapsepõlvemaad ei jää peaaegu kunagi samaks näib olevat justkui loodusseadus.

 Aga samas on Narvaga ikkagi miskit teistmoodi. Näib, nagu keegi ei oskaks seda muutunud linnaruumi ja katkenud pereliinidega, ometi samanimelist kohta kuidagi õieti ajajoonele paigutada... ometi ei ole aega võimalik tagasi keerata ja ka hruštšovkasid ei hakka keegi heast peast maha lammutama mälestuse nimel vanast Narvast.

“Ainult Hermanni kindlus ja raekoda jäid veel sõjast püsti, ehkkki varemets; kindlustesse on rajatud küllaltki väärikas muuseum, mis pidavat pidevalt täienema. Aga raekojaga otse silmitsi, vana Raekoja platsi peal, põrnitsesid veel mõne aasta eest sünged nõukogude ehituskunsti pärlid – hallid hruštšovkadest kortermajad. Võibolla on need viimase kümne aasta jooksul ära koristatud? - Ehk Eesti vabariigi ajal sellest linnast jälle midagi tuleb.” (lk 181)

Et siis ühest küljest küll lihtne autobiograafia. Kuid köitvalt kirjutatud. Eevi vanaisa Ludvig ja vanaisa Liisi jõudsid kenasti Koidula kaasaegsed olla ning tuletagem meelde, et ei olnud siis veel pärisorjuse kaotamisest aega palju möödas ühti.